6Antiohhos Epifanese valitsemine lõpebKuningas Antiohhos sai minnes läbi kõrgmaade kuulda, et
Pärsias on linn Elümais, kuulus oma rikkuse, hõbeda ja kulla poolest,
et sealne tempel on eriti rikas ja et seal on kullast
soomusrüüd, rinnakilbid ja sõjariistad, mis sinna oli jätnud
Makedoonia kuningas Aleksander, Filippose poeg, kes oli kreeklaste
esimene kuningas.
Siis ta läks ja püüdis linna vallutada, et seda riisuda, aga ei
suutnud, sest asi sai linnaelanikele teatavaks.
Nad tõusid võitluseks tema vastu ning ta pidi põgenema ja ta läks
sealt ära suures meelekibeduses, et pöörduda tagasi Paabelisse.
Siis tuli keegi Pärsiasse temale teatama, et need sõjaväed, mis
olid läinud Juudamaale, olid löödud põgenema,
et Lüüsias oli läinud sinna tugeva sõjaväe eesotsas, oli aga
löödud põgenema ja juudid olid saanud tugevamaks sõjariistade, vägede
ja rohke saagi poolest, mida nad võtsid löödud vägedelt.
Nad olid maha kiskunud ka jäleduse, mille ta oli püstitanud
altari peale Jeruusalemmas, ja olid pühamu ümbritsenud kõrgete
müüridega nagu ennegi, nõndasamuti ka oma linna Beet-Suuri.
Ja sündis, kui kuningas neid sõnumeid kuulis, et ta kohkus ja
oli väga vapustatud. Ta heitis voodisse ja jäi haigeks
meelekibedusest, et ei olnud sündinud nõnda, nagu tema oli tahtnud.
Ta oli voodis kaua aega, sest üha uuesti valdas teda suur
meelekibedus ja ta arvas, et ta sureb.
Siis ta kutsus kõik oma sõbrad ja ütles neile: „Uni põgeneb mu
silmist ja süda on murest murtud.
Ma mõtlesin oma südames, missugusesse kitsikusse ja suurde
segadusse ma olen jõudnud, kus ma nüüd olen. Ma olin ju hea ja
armastatud oma valitsemisajal.
Aga nüüd ma meenutan seda kurja, mis ma Jeruusalemmas tegin.
Tõesti, ma võtsin kõik seal olevad hõbe- ja kuldriistad ning saatsin
sõjaväe hävitama süütuid Juuda elanikke.
Ma mõistan, et sellepärast on need õnnetused mind tabanud, ja
vaata, ma suren võõral maal suures meelekibeduses.”
Antiohhos Eupator astub aujärjeleSiis ta kutsus Filippose, ühe oma sõpradest, ja seadis tema kogu
oma kuningriigi üle.
Ja ta andis temale oma krooni, mantli ja pitserisõrmuse, et ta
juhataks tema poega Antiohhost ja kasvataks temast valitseja.
Ja kuningas Antiohhos suri seal aastal sada nelikümmend üheksa.
Kui Lüüsias teada sai, et kuningas oli surnud, siis ta seadis
tema asemele valitsema tema poja Antiohhose, keda ta oli kasvatanud
tema nooruse päevil, ja pani temale nimeks Eupator.
Juudas Makkabi piirab JeruusalemmaAga need, kes kindluses olid, sulgesid pühamu Iisraelile igalt
poolt, püüdsid üha kurja teha ja paganaid toetada.
Siis Juudas kavatses need hävitada ja kutsus kogu rahva neid
piirama.
Nad tulid kokku ning piirasid neid aastal sada viiskümmend.
Aga mõningad pääsesid sissepiiramisest ja nendega ühines
jumalakartmatuid Iisraelist.
Nad läksid kuninga juurde ja ütlesid: „Kui kaua see kestab, et
sa ei tee õigust ega maksa kätte meie vendade eest?
Me olime valmis teenima sinu isa, täitma tema käske ja jälgima
tema korraldusi.
Sellepärast meie rahva pojad piirasid kindlust, ja kes meist
iganes tabati, see tapeti, ja meie omand rööviti.
Nad sirutasid käe mitte ainult meie, vaid ka kõigi oma naabrite
vastu.
Vaata, nüüd on nad leeri üles löönud Jeruusalemma kindluse alla,
et seda vallutada. Ja nad on kindlustanud pühamu ning Beet-Suuri.
Kui sa nüüd kiiresti neist ette ei jõua, siis nad teevad veel
rohkemgi, ja sina ei suuda neid enam peatada.”
Antiohhos Eupatori ja Lüüsiase sõjakäikSeda kuuldes kuningas vihastas. Ta kogus kokku kõik oma
sõbrad, sõjaväepealikud ja need, kes juhtisid ratsaväge.
Tema juurde tuli palgasõdureid ka teistest riikidest ja
meresaartelt.
Arvuliselt oli tema sõjaväge sada tuhat jalameest ja kakskümmend
tuhat ratsanikku ning kolmkümmend kaks sõjaks õpetatud elevanti.
Nad läksid läbi Idumea ja lõid leeri üles Beet-Suuri alla. Nad
sõdisid kaua aega ja valmistasid piiramisseadmeid. Sissepiiratud aga
tungisid välja, põletasid need tules ja võitlesid kui mehed.
Ja Juudas läks teele Jeruusalemma kindluse alt ning lõi leeri üles
Beet-Sakarja alla, kuninga leeri vastu.
Aga kuningas liikus varahommikul oma võitlushimulise sõjaväega
Beet-Sakarja poole. Väeosad seadsid endid siis võitlusvalmis ja
puhuti pasunaid.
Elevantidele pandi ette viinamarja- ja mooruspuumarja mahla, et
neid ergutada võitluseks.
Siis jaotati loomad väeosade vahel, ja iga elevandi kohta tuli
tuhat meest, varustatud soomusrüüga ja peas vaskkiivrid. Ka oli iga
looma juurde määratud viissada valitud ratsanikku.
Need olid juba ennegi seal, kus loom oli, ja kuhu see läks,
sinna läksid nemadki kaasa ega lahkunud kunagi tema juurest.
Iga elevandi seljas oli tugev sõjariistadega varustatud puutorn,
mis loomale oli selga seotud eriliste sidemetega, ja igas tornis
oli neli sõjameest, kes sealt võitlesid, ja üks indialane, elevandijuht.
Ülejäänud ratsavägi paigutati kummalegi poole, sõjaväe
mõlemale tiivale, vaenlast häirima ja oma väeosi kaitsma.
Kui nüüd päike paistis kuld- ja vaskkilpide peale, siis
hiilgasid neist mäed ja särasid otsekui tulelondid.
Osa kuninga sõjaväest hargnes kõrgetele mägedele, osa
tasandikule. Nad astusid välja kindlalt ning korraldatult.
Ja kõik, kes kuulsid nende sõjasalkade kära, inimhulkade sammumist
ja sõjariistade tärinat, värisesid, sest see sõjavägi oli väga suur ja
võimas.
Aga Juudas ja tema sõjavägi lähenesid võitluseks, ja siis langes
kuninga sõjaväest kuussada meest.
Kui Eleasar Avaran nägi üht elevanti, kes oli soomustatud
kuningliku soomustusega ja oli kõigist teistest loomadest suurem, ja
paistis, et kuningas oli selle seljas,
siis ta ohverdas enese, et päästa oma rahvas ja teha enesele
igavene nimi:
ta tormas julgesti sellele kallale keset võitlusrinnet, tappes
paremalt ja vasakult, nõnda et taanduti kummaltki poolt.
Siis ta puges elevandi alla ja alt torgates tappis looma, kes
langes tema enese peale, nõnda et ta seal suri.
Aga nähes kuninga vägevust ja sõjaväe pealetungi, tõmbusid nad
selle ees tagasi.
Beet-Suuri vallutamine ja Siioni mäe piiramineKuninga sõjamehed läksid nüüd Jeruusalemmas olijate vastu. Ja
kuningas lõi leeri üles Juudamaa ning Siioni mäe vastu.
Aga Beet-Suuris olijatega tegi ta rahu. Need olid sunnitud linnast
lahkuma, sest neil ei olnud seal tagavarasid piiramise ajaks. Maal
oli just hingamisaasta.
Nõnda vallutas kuningas Beet-Suuri ning paigutas sinna
väesalga seda valvama.
Siis piiras ta kaua aega pühamut ja asetas selle ette heite- ja
piiramisseadmeid, tule- ja kiviheitjaid, noolte pildujaid ja
lingutajaid.
Aga sissepiiratudki tegid kaitseseadmeid vaenlaste omade vastu
ja võitlesid kaua.
Kuid neil ei olnud aitades toitu, sest oli seitsmes aasta, ja
need, kes olid pääsenud Juudamaa paganate käest, olid söönud ülejäägi
talletatust.
Seetõttu jäi pühamusse vähe mehi, sest nälg sundis neid ja nad
valgusid igaüks oma kodupaika.
Juutidele antakse usuvabadusKui Lüüsias kuulis, et Filippos, kelle kuningas Antiohhos oma
eluajal oli seadnud kasvatama oma poega Antiohhost kuningaks,
oli tagasi tulnud Pärsiast ja Meediast ühes kuningaga koos sinna
läinud vägedega, ja et ta püüdis võtta valitsust enese kätte,
siis tahtis ta kohe ära minna ja ütles kuningale,
sõjaväepealikuile ja meestele: „Me jääme päev-päevalt nõrgemaks, meie
toit on napp ja paik, mida piirame, on tugevasti kindlustatud. Ja
meil on kohustus kuningriigi vastu.
Ulatagem nüüd käsi neile meestele ja tehkem rahu nendega ning
kogu nende rahvaga!
Lubagem neid elada nende oma seaduste järgi nagu ennegi! Sest
nende seaduste pärast, mis meie oleme tühjaks teinud, on nad vihastanud
ja kõike seda teinud.”
See kõne meeldis kuningale ja pealikuile ja ta saatis nende
juurde rahutegijad. Ja nad nõustusid.
Kuningas ja pealikud andsid siis neile vande. Seejärel tulid nad
kindlusest välja
ja kuningas läks Siioni mäele. Aga kui ta nägi selle paiga
tugevat kindlustust, murdis ta antud vande ja käskis müürid ümberringi
maha kiskuda.
Siis ta läks rutates minema ja pöördus tagasi Antiookiasse. Ja
kui ta leidis Filippose linna valitsemas, siis ta sõdis tema vastu ja
vallutas linna väevõimuga.
Pärsias on linn Elümais, kuulus oma rikkuse, hõbeda ja kulla poolest,
et sealne tempel on eriti rikas ja et seal on kullast
soomusrüüd, rinnakilbid ja sõjariistad, mis sinna oli jätnud
Makedoonia kuningas Aleksander, Filippose poeg, kes oli kreeklaste
esimene kuningas.
Siis ta läks ja püüdis linna vallutada, et seda riisuda, aga ei
suutnud, sest asi sai linnaelanikele teatavaks.
Nad tõusid võitluseks tema vastu ning ta pidi põgenema ja ta läks
sealt ära suures meelekibeduses, et pöörduda tagasi Paabelisse.
Siis tuli keegi Pärsiasse temale teatama, et need sõjaväed, mis
olid läinud Juudamaale, olid löödud põgenema,
et Lüüsias oli läinud sinna tugeva sõjaväe eesotsas, oli aga
löödud põgenema ja juudid olid saanud tugevamaks sõjariistade, vägede
ja rohke saagi poolest, mida nad võtsid löödud vägedelt.
Nad olid maha kiskunud ka jäleduse, mille ta oli püstitanud
altari peale Jeruusalemmas, ja olid pühamu ümbritsenud kõrgete
müüridega nagu ennegi, nõndasamuti ka oma linna Beet-Suuri.
Ja sündis, kui kuningas neid sõnumeid kuulis, et ta kohkus ja
oli väga vapustatud. Ta heitis voodisse ja jäi haigeks
meelekibedusest, et ei olnud sündinud nõnda, nagu tema oli tahtnud.
Ta oli voodis kaua aega, sest üha uuesti valdas teda suur
meelekibedus ja ta arvas, et ta sureb.
Siis ta kutsus kõik oma sõbrad ja ütles neile: „Uni põgeneb mu
silmist ja süda on murest murtud.
Ma mõtlesin oma südames, missugusesse kitsikusse ja suurde
segadusse ma olen jõudnud, kus ma nüüd olen. Ma olin ju hea ja
armastatud oma valitsemisajal.
Aga nüüd ma meenutan seda kurja, mis ma Jeruusalemmas tegin.
Tõesti, ma võtsin kõik seal olevad hõbe- ja kuldriistad ning saatsin
sõjaväe hävitama süütuid Juuda elanikke.
Ma mõistan, et sellepärast on need õnnetused mind tabanud, ja
vaata, ma suren võõral maal suures meelekibeduses.”
Antiohhos Eupator astub aujärjeleSiis ta kutsus Filippose, ühe oma sõpradest, ja seadis tema kogu
oma kuningriigi üle.
Ja ta andis temale oma krooni, mantli ja pitserisõrmuse, et ta
juhataks tema poega Antiohhost ja kasvataks temast valitseja.
Ja kuningas Antiohhos suri seal aastal sada nelikümmend üheksa.
Kui Lüüsias teada sai, et kuningas oli surnud, siis ta seadis
tema asemele valitsema tema poja Antiohhose, keda ta oli kasvatanud
tema nooruse päevil, ja pani temale nimeks Eupator.
Juudas Makkabi piirab JeruusalemmaAga need, kes kindluses olid, sulgesid pühamu Iisraelile igalt
poolt, püüdsid üha kurja teha ja paganaid toetada.
Siis Juudas kavatses need hävitada ja kutsus kogu rahva neid
piirama.
Nad tulid kokku ning piirasid neid aastal sada viiskümmend.
Aga mõningad pääsesid sissepiiramisest ja nendega ühines
jumalakartmatuid Iisraelist.
Nad läksid kuninga juurde ja ütlesid: „Kui kaua see kestab, et
sa ei tee õigust ega maksa kätte meie vendade eest?
Me olime valmis teenima sinu isa, täitma tema käske ja jälgima
tema korraldusi.
Sellepärast meie rahva pojad piirasid kindlust, ja kes meist
iganes tabati, see tapeti, ja meie omand rööviti.
Nad sirutasid käe mitte ainult meie, vaid ka kõigi oma naabrite
vastu.
Vaata, nüüd on nad leeri üles löönud Jeruusalemma kindluse alla,
et seda vallutada. Ja nad on kindlustanud pühamu ning Beet-Suuri.
Kui sa nüüd kiiresti neist ette ei jõua, siis nad teevad veel
rohkemgi, ja sina ei suuda neid enam peatada.”
Antiohhos Eupatori ja Lüüsiase sõjakäikSeda kuuldes kuningas vihastas. Ta kogus kokku kõik oma
sõbrad, sõjaväepealikud ja need, kes juhtisid ratsaväge.
Tema juurde tuli palgasõdureid ka teistest riikidest ja
meresaartelt.
Arvuliselt oli tema sõjaväge sada tuhat jalameest ja kakskümmend
tuhat ratsanikku ning kolmkümmend kaks sõjaks õpetatud elevanti.
Nad läksid läbi Idumea ja lõid leeri üles Beet-Suuri alla. Nad
sõdisid kaua aega ja valmistasid piiramisseadmeid. Sissepiiratud aga
tungisid välja, põletasid need tules ja võitlesid kui mehed.
Ja Juudas läks teele Jeruusalemma kindluse alt ning lõi leeri üles
Beet-Sakarja alla, kuninga leeri vastu.
Aga kuningas liikus varahommikul oma võitlushimulise sõjaväega
Beet-Sakarja poole. Väeosad seadsid endid siis võitlusvalmis ja
puhuti pasunaid.
Elevantidele pandi ette viinamarja- ja mooruspuumarja mahla, et
neid ergutada võitluseks.
Siis jaotati loomad väeosade vahel, ja iga elevandi kohta tuli
tuhat meest, varustatud soomusrüüga ja peas vaskkiivrid. Ka oli iga
looma juurde määratud viissada valitud ratsanikku.
Need olid juba ennegi seal, kus loom oli, ja kuhu see läks,
sinna läksid nemadki kaasa ega lahkunud kunagi tema juurest.
Iga elevandi seljas oli tugev sõjariistadega varustatud puutorn,
mis loomale oli selga seotud eriliste sidemetega, ja igas tornis
oli neli sõjameest, kes sealt võitlesid, ja üks indialane, elevandijuht.
Ülejäänud ratsavägi paigutati kummalegi poole, sõjaväe
mõlemale tiivale, vaenlast häirima ja oma väeosi kaitsma.
Kui nüüd päike paistis kuld- ja vaskkilpide peale, siis
hiilgasid neist mäed ja särasid otsekui tulelondid.
Osa kuninga sõjaväest hargnes kõrgetele mägedele, osa
tasandikule. Nad astusid välja kindlalt ning korraldatult.
Ja kõik, kes kuulsid nende sõjasalkade kära, inimhulkade sammumist
ja sõjariistade tärinat, värisesid, sest see sõjavägi oli väga suur ja
võimas.
Aga Juudas ja tema sõjavägi lähenesid võitluseks, ja siis langes
kuninga sõjaväest kuussada meest.
Kui Eleasar Avaran nägi üht elevanti, kes oli soomustatud
kuningliku soomustusega ja oli kõigist teistest loomadest suurem, ja
paistis, et kuningas oli selle seljas,
siis ta ohverdas enese, et päästa oma rahvas ja teha enesele
igavene nimi:
ta tormas julgesti sellele kallale keset võitlusrinnet, tappes
paremalt ja vasakult, nõnda et taanduti kummaltki poolt.
Siis ta puges elevandi alla ja alt torgates tappis looma, kes
langes tema enese peale, nõnda et ta seal suri.
Aga nähes kuninga vägevust ja sõjaväe pealetungi, tõmbusid nad
selle ees tagasi.
Beet-Suuri vallutamine ja Siioni mäe piiramineKuninga sõjamehed läksid nüüd Jeruusalemmas olijate vastu. Ja
kuningas lõi leeri üles Juudamaa ning Siioni mäe vastu.
Aga Beet-Suuris olijatega tegi ta rahu. Need olid sunnitud linnast
lahkuma, sest neil ei olnud seal tagavarasid piiramise ajaks. Maal
oli just hingamisaasta.
Nõnda vallutas kuningas Beet-Suuri ning paigutas sinna
väesalga seda valvama.
Siis piiras ta kaua aega pühamut ja asetas selle ette heite- ja
piiramisseadmeid, tule- ja kiviheitjaid, noolte pildujaid ja
lingutajaid.
Aga sissepiiratudki tegid kaitseseadmeid vaenlaste omade vastu
ja võitlesid kaua.
Kuid neil ei olnud aitades toitu, sest oli seitsmes aasta, ja
need, kes olid pääsenud Juudamaa paganate käest, olid söönud ülejäägi
talletatust.
Seetõttu jäi pühamusse vähe mehi, sest nälg sundis neid ja nad
valgusid igaüks oma kodupaika.
Juutidele antakse usuvabadusKui Lüüsias kuulis, et Filippos, kelle kuningas Antiohhos oma
eluajal oli seadnud kasvatama oma poega Antiohhost kuningaks,
oli tagasi tulnud Pärsiast ja Meediast ühes kuningaga koos sinna
läinud vägedega, ja et ta püüdis võtta valitsust enese kätte,
siis tahtis ta kohe ära minna ja ütles kuningale,
sõjaväepealikuile ja meestele: „Me jääme päev-päevalt nõrgemaks, meie
toit on napp ja paik, mida piirame, on tugevasti kindlustatud. Ja
meil on kohustus kuningriigi vastu.
Ulatagem nüüd käsi neile meestele ja tehkem rahu nendega ning
kogu nende rahvaga!
Lubagem neid elada nende oma seaduste järgi nagu ennegi! Sest
nende seaduste pärast, mis meie oleme tühjaks teinud, on nad vihastanud
ja kõike seda teinud.”
See kõne meeldis kuningale ja pealikuile ja ta saatis nende
juurde rahutegijad. Ja nad nõustusid.
Kuningas ja pealikud andsid siis neile vande. Seejärel tulid nad
kindlusest välja
ja kuningas läks Siioni mäele. Aga kui ta nägi selle paiga
tugevat kindlustust, murdis ta antud vande ja käskis müürid ümberringi
maha kiskuda.
Siis ta läks rutates minema ja pöördus tagasi Antiookiasse. Ja
kui ta leidis Filippose linna valitsemas, siis ta sõdis tema vastu ja
vallutas linna väevõimuga.