4Juudas võidab GorgiaseGorgias võttis aga viis tuhat jalameest ja tuhat valitud ratsanikku
ning sõjavägi läks öösel teele,
et juutide leerile kallale tungida ja neid ootamatult lüüa. Mehed
kindlusest olid temale teejuhtideks.
Aga kui Juudas sellest kuulda sai, läks ka tema koos vapratega
teele, et lüüa Emmauses olevat kuninga sõjaväge,
kuni väeosad olid alles hajali väljaspool leeri.
Kui nüüd Gorgias öösel Juuda leeri tuli, ei leidnud ta seal
kedagi. Ta otsis neid siis mäestikust, sest ta mõtles: „Nad on
meie eest põgenenud!”
Aga päeva koites ilmus Juudas tasandikule kolme tuhande mehega,
kuigi neil ei olnud soovitud hulgal kaitsevarustust ega mõõku.
Kui nad nägid paganate hästi kindlustatud ja relvastatud
sõjaleeri ning selle ümber võitlusvalmis ratsaväge,
siis ütles Juudas meestele, kes koos temaga olid: „Ärge kartke
nende suurt hulka ja ärge kohkuge nende rünnaku ees!
Meenutage, kuidas meie vanemad päästeti Punases meres, kui vaarao
sõjaväega neid taga ajas!
Hüüdkem nüüd appi taevast, et ta halastaks meie peale ja
meenutaks meie vanemate lepingut ja et ta selle sõjaleeri täna
purustaks meie silma ees,
et kõik paganad teaksid, et on olemas see, kes lunastab ja
päästab Iisraeli!”
Kui nüüd muulased oma silmad üles tõstsid ja nägid neid vastu
tulevat,
siis tulid nad leerist välja sõdima. Juuda mehed aga puhusid
pasunaid.
Seejärel põrkasid sõjaväed kokku, paganad võideti täielikult ja
need põgenesid tasandikule.
Need, kes jäid viimasteks, langesid kõik mõõga läbi. Neid aeti
taga kuni Geserini ja Idumea lagendikkudeni ja Asdodi ning Jamniani.
Ja neist langes ligi kolm tuhat meest.
Kui Juudas koos sõjaväega jälitamast tagasi tuli,
siis ütles ta rahvale: „Ärge himustage saaki, sest võitlus on
meil alles ees!
Gorgias oma sõjaväega on ju meie lähedal mäestikus. Kuid astuge
nüüd meie vaenlaste vastu ja võidelge nendega, siis võite pärast
vabalt saaki võtta!”
Vaevalt oli Juudas kõneluse lõpetanud, kui nähti ühte väeosa
mäestikust välja tulevat.
See nägi nüüd, et teised olid löödud põgenema ja leer oli pandud
põlema, sest nähtav suits osutas, mis oli sündinud.
Seda taibates nad kohkusid väga. Kui nad nägid ka, et Juuda
leer oli lagendikul võitlusvalmis,
siis nad kõik põgenesid muulaste maale.
Juudas pöördus aga tagasi leeri saagi juurde. Nad said palju
kulda ja hõbedat, siniseid ja meripurpurseid kangaid ja suuri
rikkusi.
Ja koju minnes lasksid nad taeva poole kõlada kiitus- ja
ülistuslaule, „et tema on hea, et tema heldus kestab igavesti”.
Jah, suure võidu sai Iisrael sel päeval!
Lüüsiase esimene sõjakäikAga võõramaalased, kes olid pääsenud, läksid ja teatasid
Lüüsiasele kõigest, mis oli sündinud.
Seda kuuldes oli ta vapustatud ja meeleheitel, et Iisraeliga ei
olnud sündinud tema tahtmist mööda ja et temale antud kuninga
käsk oli jäänud täitmata.
Ja järgmisel aastal kogus ta kuuskümmend tuhat valitud jalameest
ja viis tuhat ratsanikku, et taas sõdida nende vastu.
Siis nad tungisid Idumeasse ja lõid leeri üles Beet-Suuri, aga
Juudas läks neile vastu kümne tuhande mehega.
Kui ta nägi seda vägevat sõjaleeri, siis ta palvetas ja ütles:
„Ole kiidetud, Iisraeli päästja, kes lõpetasid vägilase rünnaku oma
sulase Taaveti käe läbi ja andsid muulaste leeri Sauli poja Joonatani
ja tema sõjariistade kandja kätte!
Jäta nüüd see leer oma Iisraeli rahva kätte ja jäägu nad
häbisse oma sõjaväe ja ratsanikega!
Sisenda neisse argust ja halva nende suur enesekindlus, et nad
väriseksid oma tulevase kaotuse pärast!
Langeta nad sinu armastajate mõõga läbi, et kõik, kes
sinu nime tunnevad, ülistaksid sind kiituslauludega!”
Siis väed ründasid teineteist ja Lüüsiase leerist langes ligi viis
tuhat meest lähivõitluses.
Kui Lüüsias nägi oma sõjajõudude kaotust ja et Juuda mehed
olid julged, valmis ausaks eluks või surmaks, siis ta läks
Antiookiasse ja värbas sealt uut väge, et tugevamana jälle Juudamaale
tulla.
Templi puhastamine ja pühitsemineJuudas ja tema vennad aga ütlesid: „Vaata, meie vaenlased on
hävitatud! Mingem nüüd pühamut puhastama ja pühitsema!”
Siis tuli kogu leer kokku ja nad läksid Siioni mäele.
Kui nad nägid, et pühamu oli rüüstatud, ohvrialtar teotatud,
väravad põletatud ja et eesõuedes kasvasid põõsad otsekui metsas või
mäel ja et külgmised kambrid olid hävitatud,
siis nad käristasid oma riided lõhki, tegid suurt kaebekisa,
raputasid tuhka pähe
ja heitsid silmili maha. Ja nad puhusid märguandeks pasunaid ning
hüüdsid taeva poole.
Juudas käskis siis mehi minna võitlema kindluses olijate vastu,
senikaua kui tema pühamut puhastab.
Ja ta valis nüüd preestreiks niisugused, kes olid laitmatud ja
armastasid Seadust.
Need puhastasid pühamu ja viisid rüvetatud kivid rüvedasse
paika.
Siis nad pidasid nõu, mida tuleks teha rüvetatud
põletusohvrialtariga.
Neile tuli hea mõte: altar lõhkuda, et see ei jääks neile
teotuseks, sest paganad olid selle ju rüvetanud. Ja nad lõhkusid
altari.
Aga kivid panid nad templimäele sobivasse paika, seniks kui
tuleb prohvet, kes annab nende kohta seletuse.
Siis nad võtsid tahumata kive, nagu Seadus ette näeb, ja ehitasid uue
altari, endisega sarnase.
Nad parandasid ka pühamut ja koja sisemust ning pühitsesid
õuesid.
Nad valmistasid uued pühad riistad ning viisid templisse
lambijala, suitsutusaltari ja laua.
Siis nad suitsutasid altaril ja süütasid lambid, mis olid
lambijalal, ja need valgustasid templit.
Ja nad panid laua peale leibu, riputasid ette eesriided ning
lõpetasid kõik tööd, mis nad olid ette võtnud.
Aga üheksanda kuu, see on kislevikuu kahekümne viiendal päeval,
aastal sada nelikümmend kaheksa, tõusid nad varahommikul
ja ohverdasid seadusekohaseid ohvreid uuel põletusohvrialtaril,
mille nad olid teinud.
Just selsamal aastaajal, selsamal päeval, mil paganad olid selle
rüvetanud, pühitseti see nüüd uuesti laulude, tsitrite, kannelde ja
simblite saatel.
Ja kogu rahvas heitis silmili maha; nad palvetasid ja saatsid
tänu selle poole taevas, kes nende töö oli lasknud korda minna.
Nad pühitsesid altarit kaheksa päeva ja tõid
rõõmuga põletusohvreid ning ohverdasid tänu- ja kiitusohvreid.
Ja nad kaunistasid templi esikülje kuldvanikute ja kilpidega,
tegid uued väravad ja kambrid ning panid neile uksed ette.
Siis oli rahval väga suur rõõm, et paganate häbistus oli
kõrvaldatud.
Juudas ja tema vennad ning kogu Iisraeli kogudus seadsid nüüd,
et altari pühitsuspäevi pidi hõiskamise ja rõõmuga peetama igal aastal omal ajal kaheksa
päeva, alates kislevikuu kahekümne viiendast päevast.
Selsamal ajal ehitasid nad ümber Siioni mäe kõrged müürid ja
tugevad tornid, et paganad ei saaks jälle tulla seda tallama, nõnda
nagu nad enne olid teinud.
Ja selle kaitseks paigutasid nad sinna sõjaväge. Nad
kindlustasid ka Beet-Suuri, et see oleks kaitstud, et rahval oleks
kindlus Idumea vastu.
ning sõjavägi läks öösel teele,
et juutide leerile kallale tungida ja neid ootamatult lüüa. Mehed
kindlusest olid temale teejuhtideks.
Aga kui Juudas sellest kuulda sai, läks ka tema koos vapratega
teele, et lüüa Emmauses olevat kuninga sõjaväge,
kuni väeosad olid alles hajali väljaspool leeri.
Kui nüüd Gorgias öösel Juuda leeri tuli, ei leidnud ta seal
kedagi. Ta otsis neid siis mäestikust, sest ta mõtles: „Nad on
meie eest põgenenud!”
Aga päeva koites ilmus Juudas tasandikule kolme tuhande mehega,
kuigi neil ei olnud soovitud hulgal kaitsevarustust ega mõõku.
Kui nad nägid paganate hästi kindlustatud ja relvastatud
sõjaleeri ning selle ümber võitlusvalmis ratsaväge,
siis ütles Juudas meestele, kes koos temaga olid: „Ärge kartke
nende suurt hulka ja ärge kohkuge nende rünnaku ees!
Meenutage, kuidas meie vanemad päästeti Punases meres, kui vaarao
sõjaväega neid taga ajas!
Hüüdkem nüüd appi taevast, et ta halastaks meie peale ja
meenutaks meie vanemate lepingut ja et ta selle sõjaleeri täna
purustaks meie silma ees,
et kõik paganad teaksid, et on olemas see, kes lunastab ja
päästab Iisraeli!”
Kui nüüd muulased oma silmad üles tõstsid ja nägid neid vastu
tulevat,
siis tulid nad leerist välja sõdima. Juuda mehed aga puhusid
pasunaid.
Seejärel põrkasid sõjaväed kokku, paganad võideti täielikult ja
need põgenesid tasandikule.
Need, kes jäid viimasteks, langesid kõik mõõga läbi. Neid aeti
taga kuni Geserini ja Idumea lagendikkudeni ja Asdodi ning Jamniani.
Ja neist langes ligi kolm tuhat meest.
Kui Juudas koos sõjaväega jälitamast tagasi tuli,
siis ütles ta rahvale: „Ärge himustage saaki, sest võitlus on
meil alles ees!
Gorgias oma sõjaväega on ju meie lähedal mäestikus. Kuid astuge
nüüd meie vaenlaste vastu ja võidelge nendega, siis võite pärast
vabalt saaki võtta!”
Vaevalt oli Juudas kõneluse lõpetanud, kui nähti ühte väeosa
mäestikust välja tulevat.
See nägi nüüd, et teised olid löödud põgenema ja leer oli pandud
põlema, sest nähtav suits osutas, mis oli sündinud.
Seda taibates nad kohkusid väga. Kui nad nägid ka, et Juuda
leer oli lagendikul võitlusvalmis,
siis nad kõik põgenesid muulaste maale.
Juudas pöördus aga tagasi leeri saagi juurde. Nad said palju
kulda ja hõbedat, siniseid ja meripurpurseid kangaid ja suuri
rikkusi.
Ja koju minnes lasksid nad taeva poole kõlada kiitus- ja
ülistuslaule, „et tema on hea, et tema heldus kestab igavesti”.
Jah, suure võidu sai Iisrael sel päeval!
Lüüsiase esimene sõjakäikAga võõramaalased, kes olid pääsenud, läksid ja teatasid
Lüüsiasele kõigest, mis oli sündinud.
Seda kuuldes oli ta vapustatud ja meeleheitel, et Iisraeliga ei
olnud sündinud tema tahtmist mööda ja et temale antud kuninga
käsk oli jäänud täitmata.
Ja järgmisel aastal kogus ta kuuskümmend tuhat valitud jalameest
ja viis tuhat ratsanikku, et taas sõdida nende vastu.
Siis nad tungisid Idumeasse ja lõid leeri üles Beet-Suuri, aga
Juudas läks neile vastu kümne tuhande mehega.
Kui ta nägi seda vägevat sõjaleeri, siis ta palvetas ja ütles:
„Ole kiidetud, Iisraeli päästja, kes lõpetasid vägilase rünnaku oma
sulase Taaveti käe läbi ja andsid muulaste leeri Sauli poja Joonatani
ja tema sõjariistade kandja kätte!
Jäta nüüd see leer oma Iisraeli rahva kätte ja jäägu nad
häbisse oma sõjaväe ja ratsanikega!
Sisenda neisse argust ja halva nende suur enesekindlus, et nad
väriseksid oma tulevase kaotuse pärast!
Langeta nad sinu armastajate mõõga läbi, et kõik, kes
sinu nime tunnevad, ülistaksid sind kiituslauludega!”
Siis väed ründasid teineteist ja Lüüsiase leerist langes ligi viis
tuhat meest lähivõitluses.
Kui Lüüsias nägi oma sõjajõudude kaotust ja et Juuda mehed
olid julged, valmis ausaks eluks või surmaks, siis ta läks
Antiookiasse ja värbas sealt uut väge, et tugevamana jälle Juudamaale
tulla.
Templi puhastamine ja pühitsemineJuudas ja tema vennad aga ütlesid: „Vaata, meie vaenlased on
hävitatud! Mingem nüüd pühamut puhastama ja pühitsema!”
Siis tuli kogu leer kokku ja nad läksid Siioni mäele.
Kui nad nägid, et pühamu oli rüüstatud, ohvrialtar teotatud,
väravad põletatud ja et eesõuedes kasvasid põõsad otsekui metsas või
mäel ja et külgmised kambrid olid hävitatud,
siis nad käristasid oma riided lõhki, tegid suurt kaebekisa,
raputasid tuhka pähe
ja heitsid silmili maha. Ja nad puhusid märguandeks pasunaid ning
hüüdsid taeva poole.
Juudas käskis siis mehi minna võitlema kindluses olijate vastu,
senikaua kui tema pühamut puhastab.
Ja ta valis nüüd preestreiks niisugused, kes olid laitmatud ja
armastasid Seadust.
Need puhastasid pühamu ja viisid rüvetatud kivid rüvedasse
paika.
Siis nad pidasid nõu, mida tuleks teha rüvetatud
põletusohvrialtariga.
Neile tuli hea mõte: altar lõhkuda, et see ei jääks neile
teotuseks, sest paganad olid selle ju rüvetanud. Ja nad lõhkusid
altari.
Aga kivid panid nad templimäele sobivasse paika, seniks kui
tuleb prohvet, kes annab nende kohta seletuse.
Siis nad võtsid tahumata kive, nagu Seadus ette näeb, ja ehitasid uue
altari, endisega sarnase.
Nad parandasid ka pühamut ja koja sisemust ning pühitsesid
õuesid.
Nad valmistasid uued pühad riistad ning viisid templisse
lambijala, suitsutusaltari ja laua.
Siis nad suitsutasid altaril ja süütasid lambid, mis olid
lambijalal, ja need valgustasid templit.
Ja nad panid laua peale leibu, riputasid ette eesriided ning
lõpetasid kõik tööd, mis nad olid ette võtnud.
Aga üheksanda kuu, see on kislevikuu kahekümne viiendal päeval,
aastal sada nelikümmend kaheksa, tõusid nad varahommikul
ja ohverdasid seadusekohaseid ohvreid uuel põletusohvrialtaril,
mille nad olid teinud.
Just selsamal aastaajal, selsamal päeval, mil paganad olid selle
rüvetanud, pühitseti see nüüd uuesti laulude, tsitrite, kannelde ja
simblite saatel.
Ja kogu rahvas heitis silmili maha; nad palvetasid ja saatsid
tänu selle poole taevas, kes nende töö oli lasknud korda minna.
Nad pühitsesid altarit kaheksa päeva ja tõid
rõõmuga põletusohvreid ning ohverdasid tänu- ja kiitusohvreid.
Ja nad kaunistasid templi esikülje kuldvanikute ja kilpidega,
tegid uued väravad ja kambrid ning panid neile uksed ette.
Siis oli rahval väga suur rõõm, et paganate häbistus oli
kõrvaldatud.
Juudas ja tema vennad ning kogu Iisraeli kogudus seadsid nüüd,
et altari pühitsuspäevi pidi hõiskamise ja rõõmuga peetama igal aastal omal ajal kaheksa
päeva, alates kislevikuu kahekümne viiendast päevast.
Selsamal ajal ehitasid nad ümber Siioni mäe kõrged müürid ja
tugevad tornid, et paganad ei saaks jälle tulla seda tallama, nõnda
nagu nad enne olid teinud.
Ja selle kaitseks paigutasid nad sinna sõjaväge. Nad
kindlustasid ka Beet-Suuri, et see oleks kaitstud, et rahval oleks
kindlus Idumea vastu.