3Ülistuslaul Juudas MakkabistSiis tõusis Juudas, tema poeg, keda hüüti Makkabiks, tema asemele.
Kõik tema vennad ja kõik, kes olid läbi käinud tema isaga, toetasid teda, ja nad sõdisid rõõmuga Iisraeli sõda.
„Tema kasvatas oma rahva kuulsust.
Otse hiiglasena riietus ta soomusrüüsse,
pani oma relvad vööle,
juhtis võitlusi,
kaitses oma mõõgaga sõjaleeri.
Oma tegudes oli ta lõviga sarnane,
oli otsekui noor lõvi, kes möirgab saagi pärast.
Ta jälitas jumalavallatuid,
otsis nad üles
ja põletas ära need,
kes tema rahvast eksitasid.
Kartusest tema ees värisesid jumalavallatud,
kohkusid kõik, kes tegid seadusevastaseid tegusid,
jah, vabastus sündis tema käe läbi.
Ta vihastas paljusid kuningaid,
aga rõõmustas Jaakobit oma tegudega
ja mälestus temast on õnnistuseks igavesti.
Ta käis läbi Juuda linnad,
hävitas sealt jumalavallatud
ja pööras viha ära Iisraeli pealt.
Tema kuulsus levis maailma äärteni
ja ta kogus kokku laiali pillatud.”
Juuda esimesed võidudAga Apolloonios kogus kokku paganad ja suure sõjaväe Samaariast Iisraeli vastu sõdima.
Kui Juudas sai sellest teada, siis ta läks välja temale vastu, võitis ja tappis tema. Ja paljud langesid haavatuna ning ülejäänud põgenesid.
Nad võtsid ära nende sõjavarustuse. Juudas võttis aga Appollooniose mõõga ja võitles alati sellega.
Kui Süüria väepealik Seeron kuulis, et Juudas oli kogunud enese ümber salga ustavaid, kes olid valmis sõtta minema,
siis ta ütles: „Ma tahan enesele nime teha ja kuningriigis kuulsaks saada, ma tahan võidelda Juuda ja tema meeste vastu, kes ei täida kuninga käsku.”
Ta läks taas üles ja koos temaga tugev jumalakartmatute sõjavägi, kes pidi teda aitama kätte maksta Iisraeli lastele.
Kui ta jõudis Beet-Hooroni mägiteeni, siis läks Juudas väikese salgaga talle vastu.
Aga nähes sõjaväge talle vastu tulevat, ütlesid mehed Juudale: „Kuidas meie, keda on nii vähe, suudame sõdida nii võimsa hulga vastu? Ja me oleme väsinud, olles täna söömata.”
Aga Juudas ütles: „Hõlpsasti võib juhtuda, et paljud antakse väheste kätte, ja taeva ees ei ole vahet, kas päästa palju või pisku läbi.
Sest võit ei olene sõjaväe suurusest, vaid jõud tuleb taevast.
Nemad tulevad meie vastu suure ülbuse ja ülekohtuga, hävitama meid ja meie naisi ja lapsi, et meid paljaks riisuda.
Meie aga võitleme oma hingede ja oma õiguste eest.
Tema ise põrmustab nad meie nähes, teie aga ärge kartke neid!”
Kui ta kõne oli lõpetanud, siis tungis ta äkitselt neile kallale ja Seeron ning tema sõjavägi hävitati tema nähes.
Siis nad ajasid neid taga Beet-Hooroni mägiteel kuni tasandikuni. Ja neist langes ligi kaheksasada meest ning ülejäänud põgenesid vilistite maale.
Nüüd hakati kartma Juudast ja tema vendi ja hirm valdas ümberkaudseid paganaid.
Tema kuulsus jõudis kuningani ja kõik rahvad jutustasid Juuda võitlustest.
Antiohhos valmistub sõjakäiguksKui kuningas Antiohhos neid sõnumeid kuulis, siis ta vihastas väga ja läkitas käskjalad ning laskis koguda kõik oma kuningriigi jõud, väga tugeva sõjaväe.
Ta avas oma varaaida ja andis sõjameestele aastapalga, käskides neid valmis olla igaks olukorraks.
Aga kui ta nägi, et raha varaaidast lõppes ja maa sissetulekud olid väikesed segaduse ja kahju tõttu, mis ta oli maale toonud ammust ajast kehtinud seaduste tühistamisega,
siis ta kartis, et temal midagi ei ole, nagu juba varem oli mõnikord sündinud, kulutuseks ja kingitusteks, mida ta varem oli andnud helde käega ja rikkalikumalt kui endised kuningad.
Ja tema hing oli suures kimbatuses. Ta otsustas siis minna Pärsiasse ja võtta maksu sealsetest piirkondadest ning koguda palju raha.
Lüüsias hakkab valitsemaNing ta jättis Lüüsiase, auväärse ja kuninglikust soost mehe riigi asju ajama Eufrati jõest kuni Egiptuse piirideni
ja kasvatama tema poega Antiohhost, kuni ta ise tagasi tuleb.
Ta andis temale poole sõjaväge ja elevandid ning meelevalla kõige üle, mis temal endal kavas oli, nõndasamuti Juudamaa ja Jeruusalemma elanike üle,
et ta saadaks nende vastu sõjaväe purustama ja hävitama Iisraeli väge ning seda, mis Jeruusalemmast oli järele jäänud, ja kaotama sellest paigast mälestuse neist,
ja et ta pidi asustama võõramaalasi kõigisse nende paigusse ning liisu läbi jaotama nende maa.
Kuningas ise võttis järelejäänud poole sõjaväge ja läks aastal sada nelikümmend seitse Antiookiast, oma kuninglikust linnast, et minna üle Eufrati ja läbida kõrgendikku.
Nikanor ja Gorgias tungivad JuudamaaleLüüsias valis Ptolemaiose, Dorümenese poja, ja Nikanori ja Gorgiase, vaprad mehed kuninga sõprade hulgast,
ja saatis koos nendega nelikümmend tuhat jalameest ja seitse tuhat ratsanikku Juudamaale rüüstama seda kuninga käsu kohaselt.
Nad läksid siis kogu oma sõjaväega ja tulid ning lõid leeri üles lagendikule Emmause lähedal.
Kui piirkonna kaupmehed neist kuulda said, siis nad võtsid väga palju hõbedat ja kulda ning jalaraudu, ja tulid leeri, et osta Iisraeli lapsi orjadeks. Ja nendega ühinesid Süüria ja vilistite maa sõjaväed.
Kui Juudas ja tema vennad nägid, et kurjus üha kasvas ja et sõjaväed olid leeris nende aladel, ja kui nad said teada, mida kuningas oli käskinud teha rahva hävitamiseks ja hukkamiseks,
siis nad ütlesid üksteisele: „Takistagem meie rahva hävingut ja võidelgem oma rahva ja pühamu eest!”
Ja rahvahulk kogunes, et olla valmis võitluseks ja et palvetada ning anuda armu ja halastust.
Aga Jeruusalemm oli tühi nagu kõrb, tema lastest ei olnud sisseminejat ega väljatulijat, pühamu oli ära tallatud ja kindluses olid võõrad, see oli eluasemeks paganaile. Rõõm oli võetud Jaakobist, vaikisid vile ja kannel.
Siis nad kogunesid ja tulid Mispasse, mis on Jeruusalemma vastas, sest Mispa oli varem olnud Iisraeli palvepaik.
Ja nad paastusid sel päeval ning panid endale kotiriided selga ja tuhka pähe, käristades oma riided lõhki.
Nad rullisid lahti Seaduse raamatu, sest eks paganadki küsi nõu oma ebajumalate kujudelt?
Ja nad tõid välja preestrirüüd, esmaannid ja kümnised. Nad käskisid ette astuda neid nasiire + Nasiir oli Jumala teenimisele pühendunud inimene, vt 4Ms 6. , kelle aeg oli täis saanud.
Siis hüüdsid nad suure häälega taeva poole, üteldes: „Mida me nendega teeme ja kuhu me need viime?
Sest sinu pühamu on ära tallatud ja teotatud ja sinu preestrid on leinas ja alanduses.
Vaata, paganad on kogunenud meid hävitama. Sina tead, mida nad meie vastu kavatsevad.
Kuidas suudame neile vastu panna, kui sina meid ei aita?”
Ja nad puhusid pasunaid ning hüüdsid suure häälega.
Seejärel seadis Juudas rahvale juhid, tuhande-, saja-, viiekümne- ja kümnepealikud.
Seaduse kohaselt ta käskis neid, kes olid kodasid ehitanud, naisi võtnud või viinamägesid istutanud, ja argu, et igaüks neist läheks koju.
Siis läks sõjavägi teele ja lõi leeri üles Emmausest lõuna poole.
Ja Juudas ütles: „Pange vööd vööle ja olge vaprad! Olge homme varakult valmis võitlema nende paganatega, kes on kogunenud meie vastu, et hävitada meid ja meie pühamut!
Sest parem on meil surra sõjas kui näha meie rahva ja pühamu hukkumist.
Aga sündigu nõnda, nagu on taeva tahtmine!”
Kõik tema vennad ja kõik, kes olid läbi käinud tema isaga, toetasid teda, ja nad sõdisid rõõmuga Iisraeli sõda.
„Tema kasvatas oma rahva kuulsust.
Otse hiiglasena riietus ta soomusrüüsse,
pani oma relvad vööle,
juhtis võitlusi,
kaitses oma mõõgaga sõjaleeri.
Oma tegudes oli ta lõviga sarnane,
oli otsekui noor lõvi, kes möirgab saagi pärast.
Ta jälitas jumalavallatuid,
otsis nad üles
ja põletas ära need,
kes tema rahvast eksitasid.
Kartusest tema ees värisesid jumalavallatud,
kohkusid kõik, kes tegid seadusevastaseid tegusid,
jah, vabastus sündis tema käe läbi.
Ta vihastas paljusid kuningaid,
aga rõõmustas Jaakobit oma tegudega
ja mälestus temast on õnnistuseks igavesti.
Ta käis läbi Juuda linnad,
hävitas sealt jumalavallatud
ja pööras viha ära Iisraeli pealt.
Tema kuulsus levis maailma äärteni
ja ta kogus kokku laiali pillatud.”
Juuda esimesed võidudAga Apolloonios kogus kokku paganad ja suure sõjaväe Samaariast Iisraeli vastu sõdima.
Kui Juudas sai sellest teada, siis ta läks välja temale vastu, võitis ja tappis tema. Ja paljud langesid haavatuna ning ülejäänud põgenesid.
Nad võtsid ära nende sõjavarustuse. Juudas võttis aga Appollooniose mõõga ja võitles alati sellega.
Kui Süüria väepealik Seeron kuulis, et Juudas oli kogunud enese ümber salga ustavaid, kes olid valmis sõtta minema,
siis ta ütles: „Ma tahan enesele nime teha ja kuningriigis kuulsaks saada, ma tahan võidelda Juuda ja tema meeste vastu, kes ei täida kuninga käsku.”
Ta läks taas üles ja koos temaga tugev jumalakartmatute sõjavägi, kes pidi teda aitama kätte maksta Iisraeli lastele.
Kui ta jõudis Beet-Hooroni mägiteeni, siis läks Juudas väikese salgaga talle vastu.
Aga nähes sõjaväge talle vastu tulevat, ütlesid mehed Juudale: „Kuidas meie, keda on nii vähe, suudame sõdida nii võimsa hulga vastu? Ja me oleme väsinud, olles täna söömata.”
Aga Juudas ütles: „Hõlpsasti võib juhtuda, et paljud antakse väheste kätte, ja taeva ees ei ole vahet, kas päästa palju või pisku läbi.
Sest võit ei olene sõjaväe suurusest, vaid jõud tuleb taevast.
Nemad tulevad meie vastu suure ülbuse ja ülekohtuga, hävitama meid ja meie naisi ja lapsi, et meid paljaks riisuda.
Meie aga võitleme oma hingede ja oma õiguste eest.
Tema ise põrmustab nad meie nähes, teie aga ärge kartke neid!”
Kui ta kõne oli lõpetanud, siis tungis ta äkitselt neile kallale ja Seeron ning tema sõjavägi hävitati tema nähes.
Siis nad ajasid neid taga Beet-Hooroni mägiteel kuni tasandikuni. Ja neist langes ligi kaheksasada meest ning ülejäänud põgenesid vilistite maale.
Nüüd hakati kartma Juudast ja tema vendi ja hirm valdas ümberkaudseid paganaid.
Tema kuulsus jõudis kuningani ja kõik rahvad jutustasid Juuda võitlustest.
Antiohhos valmistub sõjakäiguksKui kuningas Antiohhos neid sõnumeid kuulis, siis ta vihastas väga ja läkitas käskjalad ning laskis koguda kõik oma kuningriigi jõud, väga tugeva sõjaväe.
Ta avas oma varaaida ja andis sõjameestele aastapalga, käskides neid valmis olla igaks olukorraks.
Aga kui ta nägi, et raha varaaidast lõppes ja maa sissetulekud olid väikesed segaduse ja kahju tõttu, mis ta oli maale toonud ammust ajast kehtinud seaduste tühistamisega,
siis ta kartis, et temal midagi ei ole, nagu juba varem oli mõnikord sündinud, kulutuseks ja kingitusteks, mida ta varem oli andnud helde käega ja rikkalikumalt kui endised kuningad.
Ja tema hing oli suures kimbatuses. Ta otsustas siis minna Pärsiasse ja võtta maksu sealsetest piirkondadest ning koguda palju raha.
Lüüsias hakkab valitsemaNing ta jättis Lüüsiase, auväärse ja kuninglikust soost mehe riigi asju ajama Eufrati jõest kuni Egiptuse piirideni
ja kasvatama tema poega Antiohhost, kuni ta ise tagasi tuleb.
Ta andis temale poole sõjaväge ja elevandid ning meelevalla kõige üle, mis temal endal kavas oli, nõndasamuti Juudamaa ja Jeruusalemma elanike üle,
et ta saadaks nende vastu sõjaväe purustama ja hävitama Iisraeli väge ning seda, mis Jeruusalemmast oli järele jäänud, ja kaotama sellest paigast mälestuse neist,
ja et ta pidi asustama võõramaalasi kõigisse nende paigusse ning liisu läbi jaotama nende maa.
Kuningas ise võttis järelejäänud poole sõjaväge ja läks aastal sada nelikümmend seitse Antiookiast, oma kuninglikust linnast, et minna üle Eufrati ja läbida kõrgendikku.
Nikanor ja Gorgias tungivad JuudamaaleLüüsias valis Ptolemaiose, Dorümenese poja, ja Nikanori ja Gorgiase, vaprad mehed kuninga sõprade hulgast,
ja saatis koos nendega nelikümmend tuhat jalameest ja seitse tuhat ratsanikku Juudamaale rüüstama seda kuninga käsu kohaselt.
Nad läksid siis kogu oma sõjaväega ja tulid ning lõid leeri üles lagendikule Emmause lähedal.
Kui piirkonna kaupmehed neist kuulda said, siis nad võtsid väga palju hõbedat ja kulda ning jalaraudu, ja tulid leeri, et osta Iisraeli lapsi orjadeks. Ja nendega ühinesid Süüria ja vilistite maa sõjaväed.
Kui Juudas ja tema vennad nägid, et kurjus üha kasvas ja et sõjaväed olid leeris nende aladel, ja kui nad said teada, mida kuningas oli käskinud teha rahva hävitamiseks ja hukkamiseks,
siis nad ütlesid üksteisele: „Takistagem meie rahva hävingut ja võidelgem oma rahva ja pühamu eest!”
Ja rahvahulk kogunes, et olla valmis võitluseks ja et palvetada ning anuda armu ja halastust.
Aga Jeruusalemm oli tühi nagu kõrb, tema lastest ei olnud sisseminejat ega väljatulijat, pühamu oli ära tallatud ja kindluses olid võõrad, see oli eluasemeks paganaile. Rõõm oli võetud Jaakobist, vaikisid vile ja kannel.
Siis nad kogunesid ja tulid Mispasse, mis on Jeruusalemma vastas, sest Mispa oli varem olnud Iisraeli palvepaik.
Ja nad paastusid sel päeval ning panid endale kotiriided selga ja tuhka pähe, käristades oma riided lõhki.
Nad rullisid lahti Seaduse raamatu, sest eks paganadki küsi nõu oma ebajumalate kujudelt?
Ja nad tõid välja preestrirüüd, esmaannid ja kümnised. Nad käskisid ette astuda neid nasiire + Nasiir oli Jumala teenimisele pühendunud inimene, vt 4Ms 6. , kelle aeg oli täis saanud.
Siis hüüdsid nad suure häälega taeva poole, üteldes: „Mida me nendega teeme ja kuhu me need viime?
Sest sinu pühamu on ära tallatud ja teotatud ja sinu preestrid on leinas ja alanduses.
Vaata, paganad on kogunenud meid hävitama. Sina tead, mida nad meie vastu kavatsevad.
Kuidas suudame neile vastu panna, kui sina meid ei aita?”
Ja nad puhusid pasunaid ning hüüdsid suure häälega.
Seejärel seadis Juudas rahvale juhid, tuhande-, saja-, viiekümne- ja kümnepealikud.
Seaduse kohaselt ta käskis neid, kes olid kodasid ehitanud, naisi võtnud või viinamägesid istutanud, ja argu, et igaüks neist läheks koju.
Siis läks sõjavägi teele ja lõi leeri üles Emmausest lõuna poole.
Ja Juudas ütles: „Pange vööd vööle ja olge vaprad! Olge homme varakult valmis võitlema nende paganatega, kes on kogunenud meie vastu, et hävitada meid ja meie pühamut!
Sest parem on meil surra sõjas kui näha meie rahva ja pühamu hukkumist.
Aga sündigu nõnda, nagu on taeva tahtmine!”