16Siimoni poegade võit Kendebaiose üleAga Johannes läks Geserist üles ja teatas oma isale Siimonile,
mida Kendebaios oli korda saatnud.
Siimon kutsus siis oma kaks vanemat poega, Juuda ja Johannese,
ja ütles neile: „Mina ja minu vennad ja minu isakoda oleme võidelnud
Iisraeli võitlusi noorpõlvest kuni tänapäevani, ja meie käte läbi on
läinud korda, et Iisraeli on sageli päästetud.
Aga nüüd olen mina vanaks jäänud ja teie olete taeva armust oma
parimas elueas: astuge minu ja minu venna asemele ning minge võitlema
meie rahva eest! Taeva abi olgu teiega!”
Siis ta valis maalt kakskümmend tuhat sõjameest koos ratsaväega,
ja nad läksid Kendebaiose vastu ning ööbisid Moodeinis.
Varahommikul asusid nad aga teele ja läksid lagendikule, ja
vaata, suur sõjavägi tuli neile vastu, jala- ja ratsavägi. Nende
vahele jäi mäestikujõgi.
Johannes ja tema rahvas lõid leeri üles nendega kohakuti. Aga kui
ta nägi, et rahvas kartis jõest läbi minna, siis läks ta ise esimesena
läbi. Kui mehed seda nägid, siis nad läksid temale järele.
Siis ta jaotas rahva nõnda, et ratsavägi jäi jalaväe keskele,
sest vastase ratsavägi oli väga suur.
Nad puhusid pasunaid, Kendebaios ja tema leer aeti põgenema ning
paljud neist langesid läbitorgatuna, ülejäänud aga põgenesid
kindlusesse.
Siis sai haavata Juudas, Johannese vend. Johannes aga ajas neid
taga, kuni nad jõudsid Kendebaiose poolt üles ehitatud Kedroonini.
Nad põgenesid ka vahitornideni Asdodi väljadel ja Johannes
põletas selle linna tulega. Vaenlastest langes ligi kaks tuhat meest.
Johannes läks siis rahuga tagasi Juudamaale.
Siimoni surmPtolemaios, Abubu poeg, oli aga seatud Jeeriko tasandiku
pealikuks. Temal oli palju hõbedat ja kulda,
sest ta oli ülempreestri väimees.
See tegi tema südame ülbeks ja ta tahtis saada maa oma
valdusesse. Ta pidas salanõu Siimoni ja tema poegade vastu, et neid
kõrvaldada.
Siimonil oli kombeks käia läbi maa linnad, hoolitsedes nende
vajaduste eest. Nii tuli ta koos oma poegade Mattatiase ja
Juudaga alla Jeerikosse aastal sada seitsekümmend seitse,
üheteistkümnendal kuul, see on sabatikuus.
Aga Abubu poeg võttis nad vastu kavalal kombel väikeses
Dooki-nimelises kindluses, mille ta oli ehitanud, ja tegi neile suure
võõruspeo, pannes aga sinna ka mehi varitsema.
Kui siis Siimon ja tema pojad olid joobnud, tõusid Ptolemaios ja
tema mehed, võtsid ära nende sõjariistad ja tungisid peosaali Siimoni
juurde ning tapsid tema ja ta kaks poega, nõndasamuti mõned tema
teenrid.
Nõnda ta näitas üles suurt truudusetust ja tasus head kurjaga.
Ptolemaios kirjutas siis sellest ja saatis kirja kuningale, et
ta saadaks temale appi sõjaväge ning annaks temale nende maa ja
linnad.
Ta läkitas mehi Geserisse Johannest oma teelt kõrvaldama. Aga
ülempealikuile saatis ta kirju, et need tuleksid üle tema juurde, et ta
saaks anda neile hõbedat, kulda ja kingitusi.
Ta läkitas ka mehi võtma oma valdusesse Jeruusalemm ja
templimägi.
Aga keegi mees ruttas ette ja kuulutas Johannesele Geseris, et
tema isa ja vennad on tapetud: „Ta on läkitanud kellegi tapma ka sind!”
Seda kuuldes kohkus Johannes väga ja laskis kinni võtta need
mehed, kes olid tulnud teda tapma, ja hukkas need, sest ta teadis
nüüd, et teda taheti tappa.
Ja mida veel oleks ütelda Johannesest ja tema sõdadest ja tema
kangelastegudest, mida ta mehiselt tegi, ja müüride ehitamisest, mida
ta ette võttis, ja muust tegemisest,
vaata, see on kirja pandud tema ülempreestriameti ajaraamatus,
alates ülempreestriks saamisest oma isa asemel.
mida Kendebaios oli korda saatnud.
Siimon kutsus siis oma kaks vanemat poega, Juuda ja Johannese,
ja ütles neile: „Mina ja minu vennad ja minu isakoda oleme võidelnud
Iisraeli võitlusi noorpõlvest kuni tänapäevani, ja meie käte läbi on
läinud korda, et Iisraeli on sageli päästetud.
Aga nüüd olen mina vanaks jäänud ja teie olete taeva armust oma
parimas elueas: astuge minu ja minu venna asemele ning minge võitlema
meie rahva eest! Taeva abi olgu teiega!”
Siis ta valis maalt kakskümmend tuhat sõjameest koos ratsaväega,
ja nad läksid Kendebaiose vastu ning ööbisid Moodeinis.
Varahommikul asusid nad aga teele ja läksid lagendikule, ja
vaata, suur sõjavägi tuli neile vastu, jala- ja ratsavägi. Nende
vahele jäi mäestikujõgi.
Johannes ja tema rahvas lõid leeri üles nendega kohakuti. Aga kui
ta nägi, et rahvas kartis jõest läbi minna, siis läks ta ise esimesena
läbi. Kui mehed seda nägid, siis nad läksid temale järele.
Siis ta jaotas rahva nõnda, et ratsavägi jäi jalaväe keskele,
sest vastase ratsavägi oli väga suur.
Nad puhusid pasunaid, Kendebaios ja tema leer aeti põgenema ning
paljud neist langesid läbitorgatuna, ülejäänud aga põgenesid
kindlusesse.
Siis sai haavata Juudas, Johannese vend. Johannes aga ajas neid
taga, kuni nad jõudsid Kendebaiose poolt üles ehitatud Kedroonini.
Nad põgenesid ka vahitornideni Asdodi väljadel ja Johannes
põletas selle linna tulega. Vaenlastest langes ligi kaks tuhat meest.
Johannes läks siis rahuga tagasi Juudamaale.
Siimoni surmPtolemaios, Abubu poeg, oli aga seatud Jeeriko tasandiku
pealikuks. Temal oli palju hõbedat ja kulda,
sest ta oli ülempreestri väimees.
See tegi tema südame ülbeks ja ta tahtis saada maa oma
valdusesse. Ta pidas salanõu Siimoni ja tema poegade vastu, et neid
kõrvaldada.
Siimonil oli kombeks käia läbi maa linnad, hoolitsedes nende
vajaduste eest. Nii tuli ta koos oma poegade Mattatiase ja
Juudaga alla Jeerikosse aastal sada seitsekümmend seitse,
üheteistkümnendal kuul, see on sabatikuus.
Aga Abubu poeg võttis nad vastu kavalal kombel väikeses
Dooki-nimelises kindluses, mille ta oli ehitanud, ja tegi neile suure
võõruspeo, pannes aga sinna ka mehi varitsema.
Kui siis Siimon ja tema pojad olid joobnud, tõusid Ptolemaios ja
tema mehed, võtsid ära nende sõjariistad ja tungisid peosaali Siimoni
juurde ning tapsid tema ja ta kaks poega, nõndasamuti mõned tema
teenrid.
Nõnda ta näitas üles suurt truudusetust ja tasus head kurjaga.
Ptolemaios kirjutas siis sellest ja saatis kirja kuningale, et
ta saadaks temale appi sõjaväge ning annaks temale nende maa ja
linnad.
Ta läkitas mehi Geserisse Johannest oma teelt kõrvaldama. Aga
ülempealikuile saatis ta kirju, et need tuleksid üle tema juurde, et ta
saaks anda neile hõbedat, kulda ja kingitusi.
Ta läkitas ka mehi võtma oma valdusesse Jeruusalemm ja
templimägi.
Aga keegi mees ruttas ette ja kuulutas Johannesele Geseris, et
tema isa ja vennad on tapetud: „Ta on läkitanud kellegi tapma ka sind!”
Seda kuuldes kohkus Johannes väga ja laskis kinni võtta need
mehed, kes olid tulnud teda tapma, ja hukkas need, sest ta teadis
nüüd, et teda taheti tappa.
Ja mida veel oleks ütelda Johannesest ja tema sõdadest ja tema
kangelastegudest, mida ta mehiselt tegi, ja müüride ehitamisest, mida
ta ette võttis, ja muust tegemisest,
vaata, see on kirja pandud tema ülempreestriameti ajaraamatus,
alates ülempreestriks saamisest oma isa asemel.