1 Antiohhos, kuningas Demeetriose poeg, saatis meresaartelt kirju
Siimonile, juutide ülempreestrile ja vürstile, ja kogu rahvale.
2 Nende sisu oli niisugune: „Kuningas Antiohhos tervitab
Siimonit, ülempreestrit ja vürsti, ja juudi rahvast!
3 Kuna nurjatud on vallutanud meie isade kuningriigi, mina
tahan aga riiki tagasi saada, siis olen ma kogunud suure sõjaväe ja
varustanud sõjalaevu,
4 ja ma tahan tungida maale, et karistada neid, kes on hävitanud
meie maa ning on rüüstanud paljusid minu riigi linnasid,
5 ja sellepärast ma kinnitan sinule kõik need soodustused, mis enne
mind olnud kuningad sinule on andnud, ja igasugu andamid, mis sinult
on ära jäetud.
6 Ja ma luban sind müntida eriraha sinu oma maa tarvis.
7 Jeruusalemm ja pühamu olgu maksuvabad! Ja kõik sõjariistad, mis
sa
oled hankinud, ja sinu poolt ehitatud kindlused, mis on sinu valduses,
jäävad sinule.
8 Ja seda, mida sa võlgned kuningale ja mida sa tulevikus võiksid
võlgneda, ei nõuta sinult kunagi tagasi.
9 Kui me oma riigi oleme kätte saanud, siis me austame sind ja
sinu rahvast ning templit suurte austusavaldustega, nõnda et teie
kuulsus saab teatavaks kogu maailmas.”
10 Aastal sada seitsekümmend neli läks Antiohhos oma isade maale,
ja kõik väesalgad tulid üle tema poole, nõnda et vähesed jäid Trüfoni
juurde.
11 Ja Antiohhos ajas Trüfonit taga, kes põgenedes tuli Doorasse,
mis on mere ääres.
12 Sest ta sai aru, et teda olid õnnetused tabanud ja sõjavägi oli
tema maha jätnud.
13 Antiohhos lõi leeri üles Doora vastu, ja temaga oli sada
kakskümmend tuhat jalameest ja kaheksa tuhat ratsanikku.
14 Ta piiras linna ümber ning laevad võtsid võitlusest osa mere
poolt. Nõnda ta ründas linna maa ja mere poolt ega lasknud kedagi
välja tulla või sisse minna.
15 Siis tulid Numeenios ja need, kes koos temaga olid, Roomast,
kaasas kirjad kuningatele ja maadele. Neis oli kirjutatud nõnda:
16 „Luukius, roomlaste konsul, tervitab kuningas Ptolemaiost!
17 Juutide saadikud tulid meie juurde kui meie sõbrad ja liitlased
uuendama vana sõprust ja liitu, läkitatuna ülempreester Siimoni ja
juudi rahva poolt.
18 Ja nad tõid ühe kuldkilbi, tuhat miini raske.
19 Sellepärast on meile nüüd meeltmööda kirjutada kuningatele ja
maadele, et nad ei püüaks neile kurja teha, ei sõdiks nende vastu,
nende linnade ja maade vastu, ega teeks liitu nende vaenlastega.
20 Me oleme otsustanud kilbi neilt vastu võtta.
21 Kui nüüd mõned nurjatud on oma maalt põgenenud teie juurde,
siis andke need välja ülempreester Siimonile, et ta saaks neid
karistada nende seaduse kohaselt!”
22 Sedasama kirjutas ta kuningas Demeetriosele, Attalosele,
Ariaratesele ja Arsakesele,
23 ning kõigile maadele: Sampsame, Sparta, Deelos, Mündos, Siküon,
Kaaria, Samos, Pamfüülia, Lüükia, Halikarnassos, Roodos, Faseelis, Koos,
Siide, Arados, Gortüna, Knidos, Küpros ja Küreene.
24 Aga ärakirja sellest kirjast saatsid nad ülempreester Siimonile.
25 Kuningas Antiohhos lõi aga teisel päeval leeri üles Doora vastu,
ründas seda lakkamatult ja valmistas piiramisseadmeid. Ta
sulges Trüfoni sinna, nõnda et keegi ei pääsenud ei sisse ega välja.
26 Siimon läkitas temale kaks tuhat valitud meest aitama teda
võitluses, hõbedat, kulda ja küllaldaselt varustust.
27 Aga kuningas ei tahtnud seda vastu võtta, vaid tühistas kõik,
mis ta varem oli talle lubanud, ja ei tahtnud teda enam tunda.
28 Ta läkitas Siimoni juurde ühe oma sõpradest, Atenoobiose,
temaga läbi rääkima, käskides ütelda: „Teie peate oma valduses Joppet,
Geserit ja Jeruusalemma kindlust, minu kuningriigi linnu.
29 Te olete nende alad rüüstanud, tehes maale suurt kahju, ja
olete vallutanud palju paiku minu kuningriigis.
30 Andke nüüd tagasi äravõetud linnad ja makske teie poolt
anastatud, väljaspool Juuda ala olevate paikade makse!
31 Aga kui mitte, siis andke selle asemel viissada talenti hõbedat,
ja tehtud kahju ning linnade maksu eest veel viissada talenti! Kui
mitte, siis tuleme teie vastu sõdima.”
32 Ja kuninga sõber Atenoobios tuli Jeruusalemma. Kui ta nägi
Siimoni toredust, lauda kuld- ja hõbenõudega ja väga suurt
teenijaskonda, siis oli ta hämmastunud. Ta andis temale edasi kuninga
sõnad.
33 Aga Siimon vastas temale, öeldes: „Meie ei ole võtnud võõrast
maad ega ole vallutanud teistele kuuluvat, vaid ainult meie isade
pärandiosa, mille meie vaenlased olid mõneks ajaks õigusevastaselt
anastanud.
34 Aga et meil on nüüd õige aeg käes, siis me hoiame kinni oma isade
pärandist.
35 Mis puutub Joppesse ja Geserisse, mida sa tagasi nõuad, siis on
need meie rahvale ja maale palju kahju teinud. Nende eest me siiski
anname sada talenti.”
36 Aga Atenoobios ei vastanud temale sõnagi, vaid läks suure vihaga
tagasi kuninga juurde ja kuulutas temale need sõnad ning jutustas Siimoni
toredusest ja kõigest, mida ta oli näinud. Siis sai kuningas väga
vihaseks.
37 Trüfon läks aga laeva ja põgenes Ortoosiasse.
38 Kuningas pani Kendebaiose rannikuala asevalitsejaks ning andis
temale jala- ja ratsaväge.
39 Ja käskis tal leer üles lüüa Juudamaa vastu, käskis tal ka
Kedroon üles ehitada, kindlustada kitsast teed ja sõdida rahvaga. Kuningas
ise aga ajas Trüfonit taga.
40 Ja Kendebaios tuli nüüd Jamniasse ning hakkas rahvast ässitama
ja Juudamaale tungima, inimesi vangi võtma ja tapma.
41 Ta ehitas üles Kedrooni ning paigutas sinna ratsa- ja
jalaväge, mis pidi minema retkile Juudamaa teedel, nõnda nagu kuningas
oli temale käsu andnud.