14Ülistuslaul SiimonileAastal sada seitsekümmend kaks kogus kuningas Demeetrios oma
sõjaväe ja läks Meediasse, et hankida enesele abi sõjaks Trüfoni vastu.
Kui Arsakes, Pärsia ja Meedia kuningas, kuulis, et Demeetrios oli
tunginud tema valdustesse, siis ta läkitas ühe oma pealikuist teda
elusana kinni võtma.
See läks teele, võitis Demeetriose sõjaväe, võttis tema enese
kinni ja viis Arsakese ette, kes pani ta vangi.
Juudamaal oli siis rahu kõigil Siimoni päevil. Tema tahtis oma
rahvale head ja tema valitsus ning kuulsus oli rahvale meelepärane
kõigil neil päevil.
Lisaks kõigele oma kuulsusele vallutas ta Joppe sadamalinnaks ja
kindlustas pääsu meresaartele.
„Ta laiendas piirid oma rahvale
ja valitses maad.
Ta tõi koju palju vangistatuid
ja sai Geseri, Beet-Suuri
ning kindluse valitsejaks.
Ta koristas sealt saasta
ja temale ei olnud vastupanijat.
Nad harisid oma maad rahus
ja maa andis saaki
ning väljade puud kandsid vilja.
Vanemad mehed istusid tänavail,
kõik kõnelesid headest asjadest,
ja noored mehed kandsid auga sõjarüüd.
Ta muretses linnadele toitu
ja andis neile varustuse.
Jah, tema auväärset nime
nimetati maailma ääreni.
Ta tõi maale rahu
ja Iisrael oli väga rõõmus.
Igaüks istus oma viinapuu
ja viigipuu all,
keegi ei peletanud neid.
Olid kadunud need,
kes maal sõdisid nende vastu,
ja neil päevil
võideti kuningad lõplikult.
Tema toetas kõiki oma rahva rõhutuid,
ja nõudis Seaduse täitmist
ning hävitas kõik taganejad ja kurjategijad.
Ta kaunistas templi toredaks
ja suurendas pühamu riistade rohkust.”
Uuendatakse liidud Sparta ja RoomagaKui Roomas ja Spartas kuuldi, et Joonatan oli surnud,
siis nad leinasid väga.
Aga kui nad kuulsid, et tema vend Siimon oli saanud tema asemel
ülempreestriks ning valitses nüüd maad ja selle linnasid,
siis nad kirjutasid temale vasktahvlitel, et uuendada temaga
sõprust ja sõjaliitu, mille nad olid teinud tema vendadega, Juuda ja
Joonataniga.
See läkitus loeti ette kogudusele Jeruusalemmas.
Ja see on ärakiri sellest kirjast, mille spartalased saatsid:
„Spartalaste peamehed ja linn tervitavad ülempreester Siimonit,
vanemaid, preestreid ja muud juudi rahvast, oma vendi!
Saadikud, kes meie rahva juurde on läkitatud, on meile jutustanud
teie kuulsusest ja aust, ja meie oleme rõõmu tundnud nende tulekust.
Ja sellest, mida nad rääkisid, oleme märkinud üles
nõnda: Numeenios, Antiohhose poeg, ja Antipatros, Jaasoni
poeg, juutide saadikud, on tulnud meie juurde uuendama sõprust meiega.
Ja rahval oli hea meel neid austusega vastu võtta ning panna
ärakiri nende kõnest ametlikesse kirjadesse, meelespidamiseks Sparta
rahvale. Ärakirja sellest me kirjutame ülempreester Siimonile.”
Pärast seda läkitas Siimon Numeeniose Rooma, kaasas suur
kuldkilp, tuhat miini raske, et kinnitada liitu nendega.
Siimoni austamineKui rahvas nendest sündmustest kuulis, siis nad ütlesid: „Kuidas
peaksime tänama Siimonit ja tema poegi?
Sest tema, tema vennad ja isakoda on kindlaks jäänud ja on
võidelnud Iisraeli vaenlaste vastu, ajades need ära, ja on
kindlustanud maale vabaduse.” Nad kirjutasid sellest vasktahvlitele
ja panid need sammaste külge Siioni mäel.
See on selle kirja ärakiri: „Elulikuu kaheksateistkümnendal päeval
saja seitsmekümne teisel aastal, mis on suure ülempreestri
Siimoni, Jumala rahva vürsti kolmas aasta,
on meile preestrite ja rahva, rahva ülemate ja maa vanemate
suures koguduses teatavaks tehtud see:
„Kuna maal on sageli olnud sõdu, siis on Siimon, Mattatiase poeg,
Joojaribi poegade järglaste hulgast, ja tema vennad oma elu hädaohtu
seadnud ning oma rahva vaenlastele vastu pannud, et nende pühamu ja
Seadus jääksid püsima, ja nad on toonud oma rahvale suure
kuulsuse.
Kui Joonatan oli ühendanud oma rahva ning oli saanud neile
ülempreestriks, ja kui ta oli ära võetud oma rahva juurde,
siis tahtsid nende vaenlased tungida nende maale ja oma käe
sirutada nende pühamu vastu.
Aga Siimon tõusis ja sõdis oma rahva eest. Ta kulutas palju oma
varandusest, varustas sõjariistadega oma rahva sõjamehi ja andis neile
tasu.
Ta kindlustas Juudamaa linnasid ning Beet-Suuri Juudamaa
piiril, kus enne olid vaenlaste sõjariistad olnud, ja paigutas juudid
sinna vahimeesteks.
Ta kindlustas ka Joppe, mis on mere ääres, ja Geseri Asdodi
piirkonnas, kus enne olid vaenlased elanud, ja saatis sinna juute
elama. Ja ta
andis neile kõik, mis nende korrashoiuks oli tarvilik.
Kui rahvas nägi Siimoni ustavust ja kuulsust, mida ta oli
tahtnud oma rahvale tuua, siis nad tegid tema enestele juhiks ja
ülempreestriks, sellepärast et ta seda kõike oli teinud, ja et ta oli
osutanud õiglust ja truudust oma rahva vastu, ja et ta oli püüdnud
oma rahvast igati ülendada.
Tema päevil õnnestus tema juhatusel ajada maalt paganad,
nõndasamuti need, kes olid Taaveti linnas Jeruusalemmas ja olid sinna
teinud enestele kindluse, kust nad välja tulid ja pühamu ümbruse
rüvetasid, teotades suuresti selle pühadust.
Tema asustas sinna juute ning kindlustas seda, julgestuseks
maale ja linnale, ja tegi Jeruusalemma müürid kõrgemaks.
Selle põhjal kinnitas kuningas Demeetrios talle
ülempreestriameti
ning võttis ta oma sõprade hulka ja austas teda suurte
austusavaldustega.
Sest ta oli kuulda saanud, et roomlased olid kuulutanud juudid
oma sõpradeks, liitlasteks ja vendadeks ning olid Siimoni saadikud
austusega vastu võtnud.
Ja nüüd on juudid ja preestrid otsustanud, et Siimon on igavesti
neile juhiks ja ülempreestriks, kuni tõuseb usaldatav prohvet,
ja et ta oleks neile väepealikuks, hoolitseks ka pühamu eest,
seades ülevaatajaid selle tööde, nõndasamuti ka maa, sõjariistade ja
kindluste üle.
Tema hooleks on pühamu ja kõik peavad tema sõna kuulama. Tema
nimel kirjutatagu kõik maa ametlikud kirjad! Tema võib kanda purpurit
ja kulda.
Mitte keegi rahva ja preestrite hulgast ei tohi midagi sellest
tühjaks teha, tema korraldustele vastu rääkida, ilma tema loata maal
rahvast kokku kutsuda, purpurmantlit kanda ja ennast ehtida
kuldpandlaga!
Kui aga keegi selle vastu talitab või sellest midagi tühjaks
teeb, siis karistatagu teda!”
Ja rahvas otsustas, et Siimon peab tegema nende sõnade kohaselt.
Siimon kiitis otsuse heaks ning nõustus olema ülempreester,
väepealik, juutide ja preestrite vürst ning juhtima kõiki.
Nad otsustasid, et see kiri märgitakse vasktahvlitele,
mis seatakse üles nähtavatesse paikadesse pühamu ümber,
ja et ärakiri neist paigutatakse varakambrisse Siimoni ja tema
poegade jaoks.
sõjaväe ja läks Meediasse, et hankida enesele abi sõjaks Trüfoni vastu.
Kui Arsakes, Pärsia ja Meedia kuningas, kuulis, et Demeetrios oli
tunginud tema valdustesse, siis ta läkitas ühe oma pealikuist teda
elusana kinni võtma.
See läks teele, võitis Demeetriose sõjaväe, võttis tema enese
kinni ja viis Arsakese ette, kes pani ta vangi.
Juudamaal oli siis rahu kõigil Siimoni päevil. Tema tahtis oma
rahvale head ja tema valitsus ning kuulsus oli rahvale meelepärane
kõigil neil päevil.
Lisaks kõigele oma kuulsusele vallutas ta Joppe sadamalinnaks ja
kindlustas pääsu meresaartele.
„Ta laiendas piirid oma rahvale
ja valitses maad.
Ta tõi koju palju vangistatuid
ja sai Geseri, Beet-Suuri
ning kindluse valitsejaks.
Ta koristas sealt saasta
ja temale ei olnud vastupanijat.
Nad harisid oma maad rahus
ja maa andis saaki
ning väljade puud kandsid vilja.
Vanemad mehed istusid tänavail,
kõik kõnelesid headest asjadest,
ja noored mehed kandsid auga sõjarüüd.
Ta muretses linnadele toitu
ja andis neile varustuse.
Jah, tema auväärset nime
nimetati maailma ääreni.
Ta tõi maale rahu
ja Iisrael oli väga rõõmus.
Igaüks istus oma viinapuu
ja viigipuu all,
keegi ei peletanud neid.
Olid kadunud need,
kes maal sõdisid nende vastu,
ja neil päevil
võideti kuningad lõplikult.
Tema toetas kõiki oma rahva rõhutuid,
ja nõudis Seaduse täitmist
ning hävitas kõik taganejad ja kurjategijad.
Ta kaunistas templi toredaks
ja suurendas pühamu riistade rohkust.”
Uuendatakse liidud Sparta ja RoomagaKui Roomas ja Spartas kuuldi, et Joonatan oli surnud,
siis nad leinasid väga.
Aga kui nad kuulsid, et tema vend Siimon oli saanud tema asemel
ülempreestriks ning valitses nüüd maad ja selle linnasid,
siis nad kirjutasid temale vasktahvlitel, et uuendada temaga
sõprust ja sõjaliitu, mille nad olid teinud tema vendadega, Juuda ja
Joonataniga.
See läkitus loeti ette kogudusele Jeruusalemmas.
Ja see on ärakiri sellest kirjast, mille spartalased saatsid:
„Spartalaste peamehed ja linn tervitavad ülempreester Siimonit,
vanemaid, preestreid ja muud juudi rahvast, oma vendi!
Saadikud, kes meie rahva juurde on läkitatud, on meile jutustanud
teie kuulsusest ja aust, ja meie oleme rõõmu tundnud nende tulekust.
Ja sellest, mida nad rääkisid, oleme märkinud üles
nõnda: Numeenios, Antiohhose poeg, ja Antipatros, Jaasoni
poeg, juutide saadikud, on tulnud meie juurde uuendama sõprust meiega.
Ja rahval oli hea meel neid austusega vastu võtta ning panna
ärakiri nende kõnest ametlikesse kirjadesse, meelespidamiseks Sparta
rahvale. Ärakirja sellest me kirjutame ülempreester Siimonile.”
Pärast seda läkitas Siimon Numeeniose Rooma, kaasas suur
kuldkilp, tuhat miini raske, et kinnitada liitu nendega.
Siimoni austamineKui rahvas nendest sündmustest kuulis, siis nad ütlesid: „Kuidas
peaksime tänama Siimonit ja tema poegi?
Sest tema, tema vennad ja isakoda on kindlaks jäänud ja on
võidelnud Iisraeli vaenlaste vastu, ajades need ära, ja on
kindlustanud maale vabaduse.” Nad kirjutasid sellest vasktahvlitele
ja panid need sammaste külge Siioni mäel.
See on selle kirja ärakiri: „Elulikuu kaheksateistkümnendal päeval
saja seitsmekümne teisel aastal, mis on suure ülempreestri
Siimoni, Jumala rahva vürsti kolmas aasta,
on meile preestrite ja rahva, rahva ülemate ja maa vanemate
suures koguduses teatavaks tehtud see:
„Kuna maal on sageli olnud sõdu, siis on Siimon, Mattatiase poeg,
Joojaribi poegade järglaste hulgast, ja tema vennad oma elu hädaohtu
seadnud ning oma rahva vaenlastele vastu pannud, et nende pühamu ja
Seadus jääksid püsima, ja nad on toonud oma rahvale suure
kuulsuse.
Kui Joonatan oli ühendanud oma rahva ning oli saanud neile
ülempreestriks, ja kui ta oli ära võetud oma rahva juurde,
siis tahtsid nende vaenlased tungida nende maale ja oma käe
sirutada nende pühamu vastu.
Aga Siimon tõusis ja sõdis oma rahva eest. Ta kulutas palju oma
varandusest, varustas sõjariistadega oma rahva sõjamehi ja andis neile
tasu.
Ta kindlustas Juudamaa linnasid ning Beet-Suuri Juudamaa
piiril, kus enne olid vaenlaste sõjariistad olnud, ja paigutas juudid
sinna vahimeesteks.
Ta kindlustas ka Joppe, mis on mere ääres, ja Geseri Asdodi
piirkonnas, kus enne olid vaenlased elanud, ja saatis sinna juute
elama. Ja ta
andis neile kõik, mis nende korrashoiuks oli tarvilik.
Kui rahvas nägi Siimoni ustavust ja kuulsust, mida ta oli
tahtnud oma rahvale tuua, siis nad tegid tema enestele juhiks ja
ülempreestriks, sellepärast et ta seda kõike oli teinud, ja et ta oli
osutanud õiglust ja truudust oma rahva vastu, ja et ta oli püüdnud
oma rahvast igati ülendada.
Tema päevil õnnestus tema juhatusel ajada maalt paganad,
nõndasamuti need, kes olid Taaveti linnas Jeruusalemmas ja olid sinna
teinud enestele kindluse, kust nad välja tulid ja pühamu ümbruse
rüvetasid, teotades suuresti selle pühadust.
Tema asustas sinna juute ning kindlustas seda, julgestuseks
maale ja linnale, ja tegi Jeruusalemma müürid kõrgemaks.
Selle põhjal kinnitas kuningas Demeetrios talle
ülempreestriameti
ning võttis ta oma sõprade hulka ja austas teda suurte
austusavaldustega.
Sest ta oli kuulda saanud, et roomlased olid kuulutanud juudid
oma sõpradeks, liitlasteks ja vendadeks ning olid Siimoni saadikud
austusega vastu võtnud.
Ja nüüd on juudid ja preestrid otsustanud, et Siimon on igavesti
neile juhiks ja ülempreestriks, kuni tõuseb usaldatav prohvet,
ja et ta oleks neile väepealikuks, hoolitseks ka pühamu eest,
seades ülevaatajaid selle tööde, nõndasamuti ka maa, sõjariistade ja
kindluste üle.
Tema hooleks on pühamu ja kõik peavad tema sõna kuulama. Tema
nimel kirjutatagu kõik maa ametlikud kirjad! Tema võib kanda purpurit
ja kulda.
Mitte keegi rahva ja preestrite hulgast ei tohi midagi sellest
tühjaks teha, tema korraldustele vastu rääkida, ilma tema loata maal
rahvast kokku kutsuda, purpurmantlit kanda ja ennast ehtida
kuldpandlaga!
Kui aga keegi selle vastu talitab või sellest midagi tühjaks
teeb, siis karistatagu teda!”
Ja rahvas otsustas, et Siimon peab tegema nende sõnade kohaselt.
Siimon kiitis otsuse heaks ning nõustus olema ülempreester,
väepealik, juutide ja preestrite vürst ning juhtima kõiki.
Nad otsustasid, et see kiri märgitakse vasktahvlitele,
mis seatakse üles nähtavatesse paikadesse pühamu ümber,
ja et ärakiri neist paigutatakse varakambrisse Siimoni ja tema
poegade jaoks.