13Siimon saab ülempreestriksKui Siimon kuulis, et Trüfon oli kogunud suure sõjaväe Juudamaale
tulekuks ja selle hävitamiseks,
ja kui ta nägi, et rahvas oli hirmul ja kartis, siis ta läks
üles Jeruusalemma ja kogus rahva kokku.
Ta julgustas neid ning ütles neile: „Teie teate ise, mida mina
ja minu vennad ja minu isakoda oleme teinud Seaduse ja pühamu
heaks, ja missugust võitlust ja hädasid me oleme näinud.
Sellepärast on kõik minu vennad hukkunud Iisraeli eest ja mina
üksi olen järele jäänud.
Nüüd ärgu sündigu minuga seda, et säästaksin oma hinge ükskõik
missugusel viletsusajal! Sest mina ei ole parem kui mu vennad.
Tõesti, ma tahan kätte maksta oma rahva ja pühamu eest, meie
naiste ja laste eest, sest kõik paganad on vihavaenus ühinenud meie
hävitamiseks.”
Ja rahva vaim elustus, niipea kui nad neid sõnu kuulsid.
Nad vastasid suure häälega ning ütlesid: „Sina oled meie juht
Juuda ja sinu venna Joonatani asemel!
Juhi sina meie võitlust ja me teeme kõike, mida sa käsid!”
Siis ta kogus kõik võitlusvõimelised mehed, laskis kiiresti
valmis ehitada Jeruusalemma müürid ning kindlustas seda ümberringi.
Ja ta läkitas Joppesse Joonatani, Absalomi poja, ja koos temaga
küllalt suure
väeosa, kes ajas seal olijad välja ja jäi ise sinna.
Siimon tõrjub Trüfoni JuudamaaltNüüd lahkus Trüfon Ptolemaisist suure sõjaväega, et minna
Juudamaale, ja Joonatan oli vangina temaga kaasas.
Siimon aga lõi leeri üles Adidasse, lagendiku äärde.
Kui Trüfon teada sai, et Siimon oli astunud oma venna Joonatani
asemele ja tahab hakata temaga sõdima, siis ta läkitas tema juurde
saadikud ütlema nõnda:
„Selle raha pärast, mida sinu vend Joonatan võlgneb kuninglikule
varakambrile ametite eest, mis tal on olnud, peame teda kinni.
Saada nüüd sada talenti hõbedat ja kaks tema poega pandiks, et
ta vabaks saades meist ei taganeks, siis me vabastame tema!”
Siimon sai aru küll, et nad temale valet rääkisid, ometi andis
ta käsu tuua raha ja pojad, et mitte saada rahva suure viha aluseks
ja et ei öeldaks: „Sellepärast, et ta ei ole saatnud temale raha ja
poegi, on Joonatan hukkunud.”
Ta saatis siis pojad ja sada talenti, aga Trüfon oligi valetanud
ega vabastanud Joonatani.
Seejärel tuli Trüfon, et maale kallale tungida ja seda
rüüstata. Ta läks kõverat teed Adoora kaudu, aga Siimon ja tema
sõjavägi
liikusid kõrvuti temaga igasse paika, kuhu ta iganes läks.
Kindluses olijad läkitasid nüüd saadikud Trüfoni juurde, et ta
kiiresti tuleks nende juurde läbi kõrbe ja saadaks neile moona.
Siis seadis Trüfon minekuvalmis kogu oma ratsaväe. Aga selsamal
ööl sadas väga palju lund ja lume pärast ei saanud ta tulla, vaid
asus teele ja läks Gileadi.
Aga jõudes Baskama lähedale, surmas ta Joonatani, kes maeti
sinna.
Trüfon pöördus siis tagasi ja läks oma maale.
Siimon matab Joonatani luudSiimon aga laskis tuua oma venna Joonatani luud ja mattis need
Moodeini, tema vanemate linna.
Ja kogu Iisrael leinas teda väga ning kaua aega.
Siimon ehitas oma isa ja vendade hauale kõrge, kaugelt nähtava
ehitise, tahutud kividega esi- ja tagaküljel.
Selle peale püstitas ta seitse püramiidi üksteisega vastakuti:
isale, emale ja neljale vennale.
Ja püramiidide peale tegi ta kunstipärased kaunistused, paigutas
ümberringi suured sambad, sammaste peale täieliku sõjavarustuse
igaveseks mälestuseks, ja sõjariistade kõrvale kivisse raiutud laevad,
nähtavad kõigile meresõitjaile.
See haud, mille ta Moodeinis tegi, seisab tänapäevani.
Demeetrios tunnustab SiimonitAga Trüfon käitus petlikult noore kuninga Antiohhosega ja
tappis ta.
Ta ise sai siis tema asemel kuningaks, pani Aasia krooni enesele
pähe ja tegi maale suurt kahju.
Siimon taastas aga Juuda kindlused, ümbritses need kõrgete
tornide ja tugevate müüridega koos väravate ja riividega, ning varus
kindlustesse toidumoona.
Siimon valis siis mehed ja läkitas need kuningas Demeetriose
juurde, et nõutada maale maksukergendust, sest kõik Trüfoni teod olid
riisumised.
Ja kuningas Demeetrios läkitas temale nõusoleku, vastas temale
ning kirjutas talle niisuguse kirja:
„Kuningas Demeetrios tervitab ülempreestrit ja kuninga sõpra
Siimonit, ka vanemaid ja juudi rahvast!
Kuldkrooni ja palmioksa, mis te olete saatnud, oleme
kätte saanud, ja me oleme valmis tegema teiega täielikku rahu ning
kirjutama ametimeestele, et nad annaksid teile maksukergenduse.
Mis me teie kohta oleme kindlaks määranud, see jääb
kindlaks, ja kindlused, mis te olete ehitanud, kuulugu teile!
Me andestame teile ka tänapäevani juhtunud eksimused ja
väärsammud, ja kroonimaksu, milleks olete kohustatud; ka muud maksu,
mida Jeruusalemmas on makstud, ei tule enam maksta.
Kui mõned teie seast sobivad meie ihukaitsesse, siis
võetagu nad sinna! Ja meie vahel olgu rahu!”
Saja seitsmekümnendal aastal võeti paganate ike Iisraeli pealt.
Ja rahvas hakkas kirjutama ürikuis ja lepinguis: „Siimoni,
juutide suure ülempreestri, väepealiku ja valitseja esimesel
aastal.”
Siimon vallutab GeseriNeil päevil lõi Siimon leeri üles Geseri ette ja piiras seda
sõjaväega. Ta valmistas ründemasina, tõi selle linna alla ning
purustas ühe torni ja vallutas selle.
Ründemasinas olijad sööstsid nüüd linna ja linnas sündis suur
segadus.
Linna elanikud koos naiste ja lastega läksid üles müürile,
käristasid oma riided lõhki ja kisendasid suure häälega, anudes, et
Siimon annaks neile rahukäe.
Nad ütlesid: „Ära talita meiega meie süütegusid mööda, vaid
talita oma halastust mööda!”
Siis leppis Siimon nendega kokku ega sõdinud enam nende vastu.
Aga ta ajas nad linnast välja ja puhastas kojad, kus ebajumalakujud
sees olid, ning läks siis sisse lauldes ja kiites.
Ja ta kõrvaldas sealt kõik rüveduse ning pani sinna mehi, kes
Seadusest kinni pidasid. Ta kindlustas linna veelgi ja ehitas
sinna enesele eluaseme.
Siimon vallutab Jeruusalemma kindluseAga Jeruusalemma kindluses olijaid takistati maale minemast
ja maalt tulemast, ostmast ja müümast, ja neil oli väga suur puudus
ning paljud neist surid nälga.
Nad hüüdsid siis Siimoni poole, et nad saaksid rahukäe. Ja
tema andis selle neile. Aga ta ajas ka nemad sealt välja ja puhastas
kindluse saastast.
Ta läks sinna teise kuu kahekümne kolmandal päeval aastal
sada seitsekümmend üks tänulauludega ja palmioksi kandes, kannelde,
simblite ja naablite ning kiitus- ja ülistuslaulude kõlades, et suur
vaenlane oli Iisraelist hävitatud.
Ja ta seadis, et seda päeva tuli igal aastal rõõmuga
pühitseda. Siis ta kindlustas kindluse kõrval olevat
templimäge veel rohkem ja asus ise omastega sinna.
Kui nüüd Siimon nägi, et tema poeg Johannes oli võimekas mees,
siis ta pani tema kogu sõjaväe juhiks. Ja Johannes asus Geserisse.
tulekuks ja selle hävitamiseks,
ja kui ta nägi, et rahvas oli hirmul ja kartis, siis ta läks
üles Jeruusalemma ja kogus rahva kokku.
Ta julgustas neid ning ütles neile: „Teie teate ise, mida mina
ja minu vennad ja minu isakoda oleme teinud Seaduse ja pühamu
heaks, ja missugust võitlust ja hädasid me oleme näinud.
Sellepärast on kõik minu vennad hukkunud Iisraeli eest ja mina
üksi olen järele jäänud.
Nüüd ärgu sündigu minuga seda, et säästaksin oma hinge ükskõik
missugusel viletsusajal! Sest mina ei ole parem kui mu vennad.
Tõesti, ma tahan kätte maksta oma rahva ja pühamu eest, meie
naiste ja laste eest, sest kõik paganad on vihavaenus ühinenud meie
hävitamiseks.”
Ja rahva vaim elustus, niipea kui nad neid sõnu kuulsid.
Nad vastasid suure häälega ning ütlesid: „Sina oled meie juht
Juuda ja sinu venna Joonatani asemel!
Juhi sina meie võitlust ja me teeme kõike, mida sa käsid!”
Siis ta kogus kõik võitlusvõimelised mehed, laskis kiiresti
valmis ehitada Jeruusalemma müürid ning kindlustas seda ümberringi.
Ja ta läkitas Joppesse Joonatani, Absalomi poja, ja koos temaga
küllalt suure
väeosa, kes ajas seal olijad välja ja jäi ise sinna.
Siimon tõrjub Trüfoni JuudamaaltNüüd lahkus Trüfon Ptolemaisist suure sõjaväega, et minna
Juudamaale, ja Joonatan oli vangina temaga kaasas.
Siimon aga lõi leeri üles Adidasse, lagendiku äärde.
Kui Trüfon teada sai, et Siimon oli astunud oma venna Joonatani
asemele ja tahab hakata temaga sõdima, siis ta läkitas tema juurde
saadikud ütlema nõnda:
„Selle raha pärast, mida sinu vend Joonatan võlgneb kuninglikule
varakambrile ametite eest, mis tal on olnud, peame teda kinni.
Saada nüüd sada talenti hõbedat ja kaks tema poega pandiks, et
ta vabaks saades meist ei taganeks, siis me vabastame tema!”
Siimon sai aru küll, et nad temale valet rääkisid, ometi andis
ta käsu tuua raha ja pojad, et mitte saada rahva suure viha aluseks
ja et ei öeldaks: „Sellepärast, et ta ei ole saatnud temale raha ja
poegi, on Joonatan hukkunud.”
Ta saatis siis pojad ja sada talenti, aga Trüfon oligi valetanud
ega vabastanud Joonatani.
Seejärel tuli Trüfon, et maale kallale tungida ja seda
rüüstata. Ta läks kõverat teed Adoora kaudu, aga Siimon ja tema
sõjavägi
liikusid kõrvuti temaga igasse paika, kuhu ta iganes läks.
Kindluses olijad läkitasid nüüd saadikud Trüfoni juurde, et ta
kiiresti tuleks nende juurde läbi kõrbe ja saadaks neile moona.
Siis seadis Trüfon minekuvalmis kogu oma ratsaväe. Aga selsamal
ööl sadas väga palju lund ja lume pärast ei saanud ta tulla, vaid
asus teele ja läks Gileadi.
Aga jõudes Baskama lähedale, surmas ta Joonatani, kes maeti
sinna.
Trüfon pöördus siis tagasi ja läks oma maale.
Siimon matab Joonatani luudSiimon aga laskis tuua oma venna Joonatani luud ja mattis need
Moodeini, tema vanemate linna.
Ja kogu Iisrael leinas teda väga ning kaua aega.
Siimon ehitas oma isa ja vendade hauale kõrge, kaugelt nähtava
ehitise, tahutud kividega esi- ja tagaküljel.
Selle peale püstitas ta seitse püramiidi üksteisega vastakuti:
isale, emale ja neljale vennale.
Ja püramiidide peale tegi ta kunstipärased kaunistused, paigutas
ümberringi suured sambad, sammaste peale täieliku sõjavarustuse
igaveseks mälestuseks, ja sõjariistade kõrvale kivisse raiutud laevad,
nähtavad kõigile meresõitjaile.
See haud, mille ta Moodeinis tegi, seisab tänapäevani.
Demeetrios tunnustab SiimonitAga Trüfon käitus petlikult noore kuninga Antiohhosega ja
tappis ta.
Ta ise sai siis tema asemel kuningaks, pani Aasia krooni enesele
pähe ja tegi maale suurt kahju.
Siimon taastas aga Juuda kindlused, ümbritses need kõrgete
tornide ja tugevate müüridega koos väravate ja riividega, ning varus
kindlustesse toidumoona.
Siimon valis siis mehed ja läkitas need kuningas Demeetriose
juurde, et nõutada maale maksukergendust, sest kõik Trüfoni teod olid
riisumised.
Ja kuningas Demeetrios läkitas temale nõusoleku, vastas temale
ning kirjutas talle niisuguse kirja:
„Kuningas Demeetrios tervitab ülempreestrit ja kuninga sõpra
Siimonit, ka vanemaid ja juudi rahvast!
Kuldkrooni ja palmioksa, mis te olete saatnud, oleme
kätte saanud, ja me oleme valmis tegema teiega täielikku rahu ning
kirjutama ametimeestele, et nad annaksid teile maksukergenduse.
Mis me teie kohta oleme kindlaks määranud, see jääb
kindlaks, ja kindlused, mis te olete ehitanud, kuulugu teile!
Me andestame teile ka tänapäevani juhtunud eksimused ja
väärsammud, ja kroonimaksu, milleks olete kohustatud; ka muud maksu,
mida Jeruusalemmas on makstud, ei tule enam maksta.
Kui mõned teie seast sobivad meie ihukaitsesse, siis
võetagu nad sinna! Ja meie vahel olgu rahu!”
Saja seitsmekümnendal aastal võeti paganate ike Iisraeli pealt.
Ja rahvas hakkas kirjutama ürikuis ja lepinguis: „Siimoni,
juutide suure ülempreestri, väepealiku ja valitseja esimesel
aastal.”
Siimon vallutab GeseriNeil päevil lõi Siimon leeri üles Geseri ette ja piiras seda
sõjaväega. Ta valmistas ründemasina, tõi selle linna alla ning
purustas ühe torni ja vallutas selle.
Ründemasinas olijad sööstsid nüüd linna ja linnas sündis suur
segadus.
Linna elanikud koos naiste ja lastega läksid üles müürile,
käristasid oma riided lõhki ja kisendasid suure häälega, anudes, et
Siimon annaks neile rahukäe.
Nad ütlesid: „Ära talita meiega meie süütegusid mööda, vaid
talita oma halastust mööda!”
Siis leppis Siimon nendega kokku ega sõdinud enam nende vastu.
Aga ta ajas nad linnast välja ja puhastas kojad, kus ebajumalakujud
sees olid, ning läks siis sisse lauldes ja kiites.
Ja ta kõrvaldas sealt kõik rüveduse ning pani sinna mehi, kes
Seadusest kinni pidasid. Ta kindlustas linna veelgi ja ehitas
sinna enesele eluaseme.
Siimon vallutab Jeruusalemma kindluseAga Jeruusalemma kindluses olijaid takistati maale minemast
ja maalt tulemast, ostmast ja müümast, ja neil oli väga suur puudus
ning paljud neist surid nälga.
Nad hüüdsid siis Siimoni poole, et nad saaksid rahukäe. Ja
tema andis selle neile. Aga ta ajas ka nemad sealt välja ja puhastas
kindluse saastast.
Ta läks sinna teise kuu kahekümne kolmandal päeval aastal
sada seitsekümmend üks tänulauludega ja palmioksi kandes, kannelde,
simblite ja naablite ning kiitus- ja ülistuslaulude kõlades, et suur
vaenlane oli Iisraelist hävitatud.
Ja ta seadis, et seda päeva tuli igal aastal rõõmuga
pühitseda. Siis ta kindlustas kindluse kõrval olevat
templimäge veel rohkem ja asus ise omastega sinna.
Kui nüüd Siimon nägi, et tema poeg Johannes oli võimekas mees,
siis ta pani tema kogu sõjaväe juhiks. Ja Johannes asus Geserisse.