1 Egiptuse kuningas kogus palju sõjaväge, mida oli otsekui liiva
mererannas, ja palju laevu. Siis ta püüdis kavalusega vallutada
Aleksandri kuningriiki ja liita oma kuningriigiga.
2 Ta läks Süüriasse rahusõnadega, ja need, kes linnades olid,
avasid talle väravad ning läksid talle vastu, sest kuningas
Aleksander oli käskinud teda vastu võtta, kuna ta oli tema äi.
3 Aga kui Ptolemaios linnadesse sisse tuli, siis ta jättis igasse
linna sõjaväge linnaväeks.
4 Kui ta lähenes aga Asdodile, siis näidati temale põletatud Daagoni
templit ja selle ümber olevaid hävitatud linnu, pillutatud laipu ja
põletatute jäänuseid, kes sõjas olid põletatud, sest need olid
kuhjatud tema tee äärde.
5 Ja kuningale jutustati, mida Joonatan oli teinud, et teda
teotada. Aga kuningas vaikis.
6 Joonatan tuli Joppesse kuningale vastu austusavaldustega, nad
tervitasid teineteist ning jäid sinna ööseks.
7 Siis Joonatan saatis kuningat kuni jõeni, mida hüütakse
Eleuteroseks, ja pöördus tagasi Jeruusalemma.
8 Aga kuningas Ptolemaios vallutas rannikulinnad kuni
Seleukeiani ja haudus kurje kavatsusi Aleksandri vastu.
9 Ja ta läkitas saadikud kuningas Demeetriose juurde sõnumiga: „Tule,
teeme teineteisega liidu ja ma annan sulle oma tütre, kes nüüd on
Aleksandril, ja sina saad kuningaks oma isa kuningriigis.
10 Ma kahetsen, et andsin oma tütre temale, sest ta püüab mind
tappa.”
11 Ta teotas teda, sest ta himustas tema kuningriiki.
12 Ta võttis temalt ära oma tütre ja andis Demeetriosele ning
võõrdus Aleksandrist ja nende vahel tuli ilmsiks vaen.
13 Ptolemaios läks siis Antiookiasse ja pani enesele pähe Aasia
krooni, nõnda et temal oli peas kaks krooni: Egiptuse ja Aasia.
14 Kuningas Aleksander oli aga sel ajal Kiliikias, sest selle
piirkonna elanikud olid temast taganenud.
15 Kui Aleksander sellest nüüd kuulda sai, läks ta sõtta Ptolemaiose
vastu. Aga seegi läks teele ja tuli temale vastu tugeva sõjaväega ning
sundis ta põgenema.
16 Aleksander põgenes siis Araabiasse, et seal enesele kaitset
otsida. Kuningas Ptolemaios jäi võitjaks.
17 Aga araablane Sabdiel raius maha Aleksandri pea ning läkitas
selle Ptolemaiosele.
18 Kolmandal päeval pärast seda aga kuningas Ptolemaios suri. Tema
linnaväed, kes olid kindlustes, surmati nende linnade elanike poolt.
19 Ja Demeetrios sai kuningaks aastal sada kuuskümmend seitse.
20 Neil päevil kogus Joonatan kokku juudid võitluseks Jeruusalemma
kindluse vastu. Ja nad valmistasid selle jaoks palju piiramisseadmeid.
21 Siis mõned, kes oma rahvast vihkasid, Seaduse-vastased mehed,
läksid kuninga juurde ja kuulutasid temale, et Joonatan piirab
kindlust.
22 Seda kuuldes kuningas vihastas. Kui ta seda oli kuulnud,
läks ta otsekohe teele ning tuli Ptolemaisi. Ja ta kirjutas
Joonatanile, et ta lõpetaks piiramise ja tuleks kiiremas korras
Ptolemaisi temaga kohtuma.
23 Aga kui Joonatan seda kuulis, siis ta käskis piiramist jätkata
ja valis Iisraeli vanemate ja preestrite hulgast mõned saadikuiks ning
läks ka ise hädaohtlikule teekonnale.
24 Ta võttis kaasa hõbedat ja kulda, riideid ja palju muid
kingitusi ning läks Ptolemaisi kuninga juurde ja ta leidis armu tema
silmis.
25 Siis süüdistasid teda mõned jumalakartmatud tema oma rahva
hulgast.
26 Aga kuningas kohtles teda, nagu tema eelkäijad olid teda
kohelnud, ja ülendas teda kõigi oma sõprade ees.
27 Ta kinnitas temale ülempreestriameti ja kõik muud aunimetused,
mis tal enne olid olnud, ja pidas teda oma parimaks sõbraks.
28 Joonatan palus nüüd kuningat, et ta jätaks maksuvabaks Juudamaa
ja need kolm piirkonda Samaarias, ning pakkus temale kolmsada
talenti.
29 See oli kuningale meelepärane ja ta kirjutas selle kõige kohta
Joonatanile kirja, mille sisu oli niisugune:
30 „Kuningas Demeetrios tervitab oma venda Joonatani ja juudi
rahvast!
31 Ärakirja kirjast, mille oleme teie pärast kirjutanud oma
sugulasele Lastenesele, oleme kirjutanud ka teile teadmiseks:
32 Kuningas Demeetrios tervitab isa Lastenest!
33 Juudi rahvale, meie sõpradele ja ustavatele liitlastele, oleme
otsustanud head teha nende poolt meile osutatud heatahtlikkuse pärast.
34 Meie kinnitame neile Juuda alad ja need kolm piirkonda:
Afairema, Lüdda ja Raamataimi, mis Samaariast on liidetud Juudamaaga, ja
kõik, mis neile kuulub. Kõigile, kes Jeruusalemmas ohverdavad, me
jätame kuningale kuuluva osa, mida kuningas varem igal aastal
maa saadustest ja puuviljast neilt võttis.
35 Ja muust, mis praegu meile kuulub, kümnisest ja meile tulevatest
tollimaksudest, soolatiikidest ja meile tulevatest kroonimaksudest -
kõigest sellest me loobume nende heaks.
36 Mitte midagi sellest lepingust ärgu tühistatagu alates tänasest kuni
igavese ajani!
37 Kandke siis hoolt, et sellest tehtaks ärakiri ja antaks
Joonatanile! See pandagu pühale mäele, nähtavasse paika!”
38 Kui kuningas Demeetrios nüüd nägi, et tema maal on rahu ja keegi
ei pane temale vastu, siis ta saatis ära kogu oma sõjaväe,
igaühe tema kodupaika, välja arvatud võõrad palgasõdurid, keda ta
oli värvanud paganate saartelt. Sellepärast vihkasid teda kõik need
väed, kes olid tema isade ajast.
39 Trüfon aga, kes oli endine Aleksandri poolehoidja, kui ta nägi,
et kõik väeosad nurisesid Demeetriose vastu, läks araablase Imalku
juurde, kes oli Aleksandri poja Antiohhose kasvataja.
40 Ta palus teda tungivalt, et ta annaks poja temale, et see võiks
saada kuningaks oma isa asemel. Ta jutustas temale kõigest, mida
Demeetrios oli teinud, ja vihast, mis tema vägedel tema vastu on. Ja
ta jäi sinna kauaks ajaks.
41 Joonatan saatis aga sõna kuningas Demeetriosele, et ta võtaks ära
Jeruusalemma kindluses ja muudes kindlustes olevad väesalgad, sest need
olid Iisraelile vaenulikud.
42 Demeetrios läkitas siis Joonatanile sõna: „Ma teen sinule
ja sinu rahvale mitte ainult seda, vaid ma tahan sind ja sinu rahvast ka
väga austada, kui selleks on sobiv silmapilk.
43 Nüüd siis sa teed hästi, kui läkitad mulle mehi, kes aitaksid
mul sõdida, sest kogu mu sõjavägi on minust taganenud.”
44 Joonatan läkitaski temale Antiookiasse kolm tuhat vaprat meest
ja kui need kuninga juurde tulid, tundis kuningas rõõmu nende
saabumisest.
45 Linna elanikud aga kogunesid linna keskele, ligi sada
kakskümmend tuhat meest, ja tahtsid kuninga tappa.
46 Siis kuningas põgenes paleesse, linna elanikud aga vallutasid
linna sissepääsud ja alustasid võitlust.
47 Nüüd kutsus kuningas juudid appi ja need kõik kogunesid kohe tema
juurde ning sedamaid hajus kogu rahvas linnas ja nad tapsid neist sel
päeval ligi sada tuhat.
48 Nad süütasid linna põlema ning võtsid sel päeval palju saaki
ja päästsid kuninga.
49 Aga kui linna elanikud nägid, et juudid olid saanud linna oma
võimusesse, nagu need olid tahtnud, siis nad kaotasid julguse ja
kisendasid kuninga poole palvega, üteldes:
50 „Anna meile käsi, et juudid lõpetaksid sõdimise meie ja linna
vastu!”
51 Siis nad heitsid sõjariistad ära ja tegid rahu. Juudid
tõusid aga ausse kuninga ja kõigi tema kuningriigis olijate ees ja nad
läksid tagasi Jeruusalemma suure saagiga.
52 Ja kuningas Demeetrios istus jälle oma kuningriigi aujärjel
ning tema maal oli rahu.
53 Aga ta salgas ära kõik, mis ta oli lubanud, ja võõrdus Joonatanist
ega tasunud temale tehtud heategude eest, vaid rõhus teda väga.
54 Pärast seda tuli aga Trüfon tagasi ja koos temaga oli
Antiohhos, kes oli alles noor poiss. Antiohhos sai kuningaks ja temale
pandi kroon pähe.
55 Tema juurde kogunes terve see sõjavägi, kes Demeetriose poolt oli
laiali aetud, ja sõdis nüüd Demeetriose vastu. See põgenes ja võideti.
56 Ja Trüfon võttis enesele elevandid ning vallutas Antiookia.
57 Noor Antiohhos kirjutas siis Joonatanile nõnda: „Mina kinnitan
sulle ülempreestriameti ja panen su valitsema nelja piirkonda ja
sa kuulud kuninga sõprade hulka.”
58 Ta saatis temale kuldriistu ja lauatarbeid ning lubas tal
juua kuldkarikaist, riietuda purpurisse ja kanda kuldpannalt.
59 Tema venna Siimoni pani ta väepealikuks „Tüürose trepist”
kuni Egiptuse piirini.
60 Joonatan läks nüüd välja, ületas jõe ja läks läbi linnade. Tema
juurde kogunesid kõik Süüria sõjajõud, et teda võitluses aidata. Siis
ta tuli Askeloni ja linna elanikud tulid temale vastu
austusavaldustega.
61 Sealt läks ta Gazasse, aga Gaza elanikud sulgesid väravad.
Siis ta piiras linna, põletas tulega eeslinnad ja rüüstas need.
62 Nüüd palusid Gaza elanikud Joonatani ja tema andis neile
rahukäe, võttis nende ülikute pojad pantvangideks ja saatis need
Jeruusalemma. Siis ta käis maa läbi kuni Damaskuseni.
63 Kui Joonatan kuulis, et Demeetriose pealikud olid tulnud suure
sõjaväega Galilea Kaadesisse, et teda tema tegevuses takistada,
64 siis ta läks nende vastu. Aga oma venna Siimoni jättis ta
kodumaale.
65 Siimon lõi leeri üles Beet-Suuri alla ja sõdis kaua aega selle
vastu, seda sisse piirates.
66 Siis nad palusid temalt rahukätt ja tema andis selle neile, ajas
aga nad sealt ära, vallutas linna ja paigutas sinna kaitseväe.
67 Joonatan ja tema sõjavägi lõid leeri üles Genneesareti järve
kaldale ning läksid varahommikul Haasori lagendikule.
68 Vaata, siis tuli lagendikul tema vastu võõramaalaste
sõjavägi. Ja need, olles mäestikku paigutanud ka varitsejad, ründasid
teda otsekohe.
69 Siis tulid varitsejad oma paikadest välja ja sekkusid
taplusesse.
70 Kõik Joonatani mehed põgenesid nüüd, ja neist jäid paigale
ainult Mattatias, Absalomi poeg, ja Juudas, Halfi poeg, kes olid
sõjaväe ülempealikud.
71 Joonatan käristas siis oma riided lõhki, raputas enesele mulda
pähe ja palvetas.
72 Seejärel pöördus ta tagasi võitlema nende vastu, võitis nad, ja
nad põgenesid.
73 Kui need tema mehed, kes olid põgenenud, seda nägid, siis nad
pöördusid tagasi tema juurde ja ajasid koos temaga vaenlasi taga kuni
Kaadesini, kuni nende leerini, ja jäid ise sinna leeri.
74 Võõramaalasi langes sel päeval ligi kolm tuhat meest. Ja
Joonatan läks tagasi Jeruusalemma.