1Aleksander Suur jaotab oma riigiPärast seda kui Makedoonia Aleksander, Filippose poeg, kes tuli
kittide maalt, oli võitnud pärslaste ja meedlaste kuninga Dareiose,
sündis, et ta hakkas valitsema tema asemel, olles juba enne Kreeka
kuningas.
Ta pidas palju sõdu ja vallutas kindlusi ning tappis maa
kuningaid.
Ta tungis maailma äärteni ja võttis sõjasaaki paljudelt
rahvastelt. Aga kui maailm oli temale alistunud, siis läks ta ülbeks
ja tema süda suurustas.
Ta kogus väga võimsa sõjaväe ning valitses maid, rahvaid ja
vürste, ja nemad pidid talle makse maksma.
Aga seejärel heitis ta voodisse ja kui ta tundis, et sureb,
siis kutsus ta oma auväärseimad teenrid, kes noorusest alates
olid koos temaga kasvanud, ja jaotas neile oma kuningriigi
veel oma eluajal.
Aleksander suri, olles valitsenud kaksteist aastat.
Ja tema teenrid hakkasid valitsema, igaüks oma piirkonnas.
Pärast tema surma panid nad kõik krooni pähe, palju aastaid
pärast neid ka nende pojad nõndasamuti, ja nad tegid maailmas palju
kurja.
Usust taganevad juudid ühinevad paganategaJa neist võrsus patune võsu, Antiohhos Epifanes, kuningas
Antiohhose poeg, kes oli olnud Roomas pantvangiks. Tema sai kuningaks
Kreeka kuningriigi saja kolmekümne seitsmendal aastal.
Neil päevil tõusis Iisraelis jumalavallatuid mehi, kes hukutasid
paljusid, üteldes: „Mingem ja ühinegem ümberkaudsete paganatega, sest
sellest ajast peale, kui endid neist eraldasime, on meid tabanud palju
õnnetusi!”
See kõne oli nende meelest hea.
Mõned rahva hulgast olid nõus ja läksid kuninga juurde ning tema
andis neile loa talitada paganate kommete järgi.
Siis nad ehitasid Jeruusalemma maadluskooli paganate eeskujul.
Ja nad taastasid oma eesnahad ning taganesid pühast
lepingust, ühinesid paganatega ja müüsid endid kurja tegema.
Antiohhose sõjakäikKui kuningriik oli Antiohhose meelest kindlustatud, siis ta
tahtis saada ka Egiptuse kuningaks, et nõnda valitseda kahte
kuningriiki.
Ta tungis Egiptusesse võimsa väehulgaga, sõjavankrite ja
elevantidega, ratsaväe ja suure laevastikuga
ning hakkas sõdima Egiptuse kuninga Ptolemaiose vastu.
Ptolemaios tundis aga tema ees hirmu ja põgenes ning paljud langesid
mahalööduna.
Egiptuse kindlustatud linnad vallutati ja ta võttis Egiptusest
sõjasaaki.
Kui Antiohhos oli Egiptust löönud, pöördus ta tagasi aastal
sada nelikümmend kolm ja läks üles Iisraeli ja Jeruusalemma vastu
võimsa sõjaväega.
Oma suures ülbuses tungis ta pühakotta ja võttis ära kuldaltari,
lambijala ja kõik pühakoja riistad:
vaateleibade laua, ohvripeekrid, ohvriliuad, kullast
suitsutusrohupannid, eesriide ja selle vanikud, ja kuldilustused, mis
olid templi esiküljel. Ta riisus kõik ära.
Ta võttis ära hõbeda ja kulla ning hinnalised riistad. Ta
võttis ära ka need peidetud varandused, mis ta leidis.
Ja olles ära võtnud kõik, läks ta oma maale. Ta pani toime ka
veretöö ning kõneles suurustavaid sõnu.
Siis haaras Iisraeli suur lein kõigis tema asulais:
„Vürstid ja vanemad oigasid,
neitsid ja noored mehed nõrkesid
ning naiste kaunidus kadus.
Peig alustas nutulaulu
ja mõrsjakambris istuja oli kurb.
Maa värises oma elanike pärast
ja häbi kattis kogu Jaakobi soo.”
Uus sõjakäikKaks aastat pärast seda läkitas kuningas maksunõudjate ülema Juuda
linnadesse. Ja see tuli Jeruusalemma võimsa sõjaväega.
Ta rääkis neile kavalalt rahusõnu ja nad uskusid teda. Aga
äkitselt ta ründas linna ja lõi seda võimsa rünnakuga ning tappis palju
Iisraeli rahvast.
Ta riisus linna, pani selle põlema ning kiskus maha selle
hooned ja ümbritsevad müürid.
Naised ja lapsed viidi vangi ning karjad võeti ära.
Aga Taaveti linna nad kindlustasid suure ja tugeva müüriga,
tugevate tornidega, ja see sai neile kindluseks.
Sinna paigutasid nad patuse rahva, nurjatud mehed, ja need
kindlustasid endid seal.
Nad varusid sinna sõjariistu ning moona ja panid sinna
Jeruusalemmast kogutud saagi. Ja sellest sai suur lõks.
„Sellest sai varitsuspaik pühamu vastu
ja alaline kuri ähvardus Iisraelile.
Pühamu ümber valasid nad süütut verd
ja rüvetasid ka pühamut.
Nende pärast siis
Jeruusalemma elanikud põgenesid
ja linn sai muulaste eluasemeks.
See muutus oma järglastele võõraks
ja tema oma lapsed jätsid ta maha.
Pühamu rüüstati otsekui kõrbeks,
pühad muutusid leinaks,
hingamispäevad teotuseks,
au mitte millekski.
Nõnda suur kui oli olnud ta auhiilgus,
nõnda suureks sai ta häbi,
tema uhkusest sai lein.”
Juudiusu tagakiusamineKuningas kirjutas kogu oma kuningriigile, et kõik peavad
saama üheks rahvaks
ja igaüks peab loobuma oma kombeist. Ja kõik rahvad alistusid
kuninga käsule.
Ka paljudele Iisraeli lastele meeldis tema jumalateenistus ja
nad ohverdasid ebajumalaile ning teotasid hingamispäeva.
Kuningas läkitas käskjalgade kaudu käsukirjad Jeruusalemma ja
Juuda linnadesse, et need elaksid kommete järgi, mis maale olid
võõrad,
ja loobuksid põletusohvreist, tapaohvreist ja joogiohvreist
pühamus, teotaksid hingamispäevi ja pühi,
rüvetaksid pühamu ja selle pühitsetud mehed,
ehitaksid ohvrikünkaid, pühamuid ja ebajumalate kodasid,
ohverdaksid sigu ja muid rüvedaid loomi,
jätaksid oma pojad ümber lõikamata ja rüvetaksid oma hinge
kõigega, mis ei ole puhas, vaid on roojane,
nõnda et nad unustaksid Seaduse ja tühistaksid kõik selle
korraldused.
Ja kes kuninga käsu järgi ei tee, peab surema.
Nii nagu olid kõik need sõnad, nõnda ta kirjutas tervele oma
kuningriigile ja pani ülevaatajad kogu rahvale. Ta andis Juuda
linnadele käsu ohverdada igas linnas.
Rahva hulgast kogunesid siis paljud nende ülevaatajate juurde,
kõik, kes hülgasid Seaduse. Need tegid maal kurja
ning sundisid Iisraeli rahva pelgupaikadesse, kuhu iganes nad said
endid peita.
Ja kislevikuu viieteistkümnendal päeval aastal sada nelikümmend
viis püstitasid nad ohvrialtari peale „hävituse koletise” ja
rajasid ohvrikünkaid ümberkaudseisse Juuda linnadesse.
Nad suitsutasid kodade uste ees ja tänavail.
Seaduse raamatud, mis nad leidsid, rebisid nad katki ja
põletasid tules.
Kui kelleltki leiti lepinguraamat või kui keegi
Seadusest kinni pidas, siis ta mõisteti surma kuninga otsuse
kohaselt.
Kuust kuusse talitasid nad vägivaldselt Iisraelis kõigiga,
keda nad linnades tabasid.
Ja iga kuu kahekümne viiendal päeval ohverdasid nad sellel
altaril, mis oli põletusohvrialtari peal.
Naised, kes olid lasknud oma lapsed ümber lõigata, surmasid nad
vastavalt käsule
ja nad poosid kaelapidi nende lapsukesed ja kodakondsed ning
need, kes olid olnud ümberlõikajaiks.
Aga paljud Iisraelist kinnitasid endid ja otsustasid, et nad ei
söö rüvedat.
Nad tahtsid pigem surra kui ennast toitudega rüvetada ja
rikkuda püha lepingut. Ja nad suridki.
Jah, suur karistus lasus rängalt Iisraeli peal.
kittide maalt, oli võitnud pärslaste ja meedlaste kuninga Dareiose,
sündis, et ta hakkas valitsema tema asemel, olles juba enne Kreeka
kuningas.
Ta pidas palju sõdu ja vallutas kindlusi ning tappis maa
kuningaid.
Ta tungis maailma äärteni ja võttis sõjasaaki paljudelt
rahvastelt. Aga kui maailm oli temale alistunud, siis läks ta ülbeks
ja tema süda suurustas.
Ta kogus väga võimsa sõjaväe ning valitses maid, rahvaid ja
vürste, ja nemad pidid talle makse maksma.
Aga seejärel heitis ta voodisse ja kui ta tundis, et sureb,
siis kutsus ta oma auväärseimad teenrid, kes noorusest alates
olid koos temaga kasvanud, ja jaotas neile oma kuningriigi
veel oma eluajal.
Aleksander suri, olles valitsenud kaksteist aastat.
Ja tema teenrid hakkasid valitsema, igaüks oma piirkonnas.
Pärast tema surma panid nad kõik krooni pähe, palju aastaid
pärast neid ka nende pojad nõndasamuti, ja nad tegid maailmas palju
kurja.
Usust taganevad juudid ühinevad paganategaJa neist võrsus patune võsu, Antiohhos Epifanes, kuningas
Antiohhose poeg, kes oli olnud Roomas pantvangiks. Tema sai kuningaks
Kreeka kuningriigi saja kolmekümne seitsmendal aastal.
Neil päevil tõusis Iisraelis jumalavallatuid mehi, kes hukutasid
paljusid, üteldes: „Mingem ja ühinegem ümberkaudsete paganatega, sest
sellest ajast peale, kui endid neist eraldasime, on meid tabanud palju
õnnetusi!”
See kõne oli nende meelest hea.
Mõned rahva hulgast olid nõus ja läksid kuninga juurde ning tema
andis neile loa talitada paganate kommete järgi.
Siis nad ehitasid Jeruusalemma maadluskooli paganate eeskujul.
Ja nad taastasid oma eesnahad ning taganesid pühast
lepingust, ühinesid paganatega ja müüsid endid kurja tegema.
Antiohhose sõjakäikKui kuningriik oli Antiohhose meelest kindlustatud, siis ta
tahtis saada ka Egiptuse kuningaks, et nõnda valitseda kahte
kuningriiki.
Ta tungis Egiptusesse võimsa väehulgaga, sõjavankrite ja
elevantidega, ratsaväe ja suure laevastikuga
ning hakkas sõdima Egiptuse kuninga Ptolemaiose vastu.
Ptolemaios tundis aga tema ees hirmu ja põgenes ning paljud langesid
mahalööduna.
Egiptuse kindlustatud linnad vallutati ja ta võttis Egiptusest
sõjasaaki.
Kui Antiohhos oli Egiptust löönud, pöördus ta tagasi aastal
sada nelikümmend kolm ja läks üles Iisraeli ja Jeruusalemma vastu
võimsa sõjaväega.
Oma suures ülbuses tungis ta pühakotta ja võttis ära kuldaltari,
lambijala ja kõik pühakoja riistad:
vaateleibade laua, ohvripeekrid, ohvriliuad, kullast
suitsutusrohupannid, eesriide ja selle vanikud, ja kuldilustused, mis
olid templi esiküljel. Ta riisus kõik ära.
Ta võttis ära hõbeda ja kulla ning hinnalised riistad. Ta
võttis ära ka need peidetud varandused, mis ta leidis.
Ja olles ära võtnud kõik, läks ta oma maale. Ta pani toime ka
veretöö ning kõneles suurustavaid sõnu.
Siis haaras Iisraeli suur lein kõigis tema asulais:
„Vürstid ja vanemad oigasid,
neitsid ja noored mehed nõrkesid
ning naiste kaunidus kadus.
Peig alustas nutulaulu
ja mõrsjakambris istuja oli kurb.
Maa värises oma elanike pärast
ja häbi kattis kogu Jaakobi soo.”
Uus sõjakäikKaks aastat pärast seda läkitas kuningas maksunõudjate ülema Juuda
linnadesse. Ja see tuli Jeruusalemma võimsa sõjaväega.
Ta rääkis neile kavalalt rahusõnu ja nad uskusid teda. Aga
äkitselt ta ründas linna ja lõi seda võimsa rünnakuga ning tappis palju
Iisraeli rahvast.
Ta riisus linna, pani selle põlema ning kiskus maha selle
hooned ja ümbritsevad müürid.
Naised ja lapsed viidi vangi ning karjad võeti ära.
Aga Taaveti linna nad kindlustasid suure ja tugeva müüriga,
tugevate tornidega, ja see sai neile kindluseks.
Sinna paigutasid nad patuse rahva, nurjatud mehed, ja need
kindlustasid endid seal.
Nad varusid sinna sõjariistu ning moona ja panid sinna
Jeruusalemmast kogutud saagi. Ja sellest sai suur lõks.
„Sellest sai varitsuspaik pühamu vastu
ja alaline kuri ähvardus Iisraelile.
Pühamu ümber valasid nad süütut verd
ja rüvetasid ka pühamut.
Nende pärast siis
Jeruusalemma elanikud põgenesid
ja linn sai muulaste eluasemeks.
See muutus oma järglastele võõraks
ja tema oma lapsed jätsid ta maha.
Pühamu rüüstati otsekui kõrbeks,
pühad muutusid leinaks,
hingamispäevad teotuseks,
au mitte millekski.
Nõnda suur kui oli olnud ta auhiilgus,
nõnda suureks sai ta häbi,
tema uhkusest sai lein.”
Juudiusu tagakiusamineKuningas kirjutas kogu oma kuningriigile, et kõik peavad
saama üheks rahvaks
ja igaüks peab loobuma oma kombeist. Ja kõik rahvad alistusid
kuninga käsule.
Ka paljudele Iisraeli lastele meeldis tema jumalateenistus ja
nad ohverdasid ebajumalaile ning teotasid hingamispäeva.
Kuningas läkitas käskjalgade kaudu käsukirjad Jeruusalemma ja
Juuda linnadesse, et need elaksid kommete järgi, mis maale olid
võõrad,
ja loobuksid põletusohvreist, tapaohvreist ja joogiohvreist
pühamus, teotaksid hingamispäevi ja pühi,
rüvetaksid pühamu ja selle pühitsetud mehed,
ehitaksid ohvrikünkaid, pühamuid ja ebajumalate kodasid,
ohverdaksid sigu ja muid rüvedaid loomi,
jätaksid oma pojad ümber lõikamata ja rüvetaksid oma hinge
kõigega, mis ei ole puhas, vaid on roojane,
nõnda et nad unustaksid Seaduse ja tühistaksid kõik selle
korraldused.
Ja kes kuninga käsu järgi ei tee, peab surema.
Nii nagu olid kõik need sõnad, nõnda ta kirjutas tervele oma
kuningriigile ja pani ülevaatajad kogu rahvale. Ta andis Juuda
linnadele käsu ohverdada igas linnas.
Rahva hulgast kogunesid siis paljud nende ülevaatajate juurde,
kõik, kes hülgasid Seaduse. Need tegid maal kurja
ning sundisid Iisraeli rahva pelgupaikadesse, kuhu iganes nad said
endid peita.
Ja kislevikuu viieteistkümnendal päeval aastal sada nelikümmend
viis püstitasid nad ohvrialtari peale „hävituse koletise” ja
rajasid ohvrikünkaid ümberkaudseisse Juuda linnadesse.
Nad suitsutasid kodade uste ees ja tänavail.
Seaduse raamatud, mis nad leidsid, rebisid nad katki ja
põletasid tules.
Kui kelleltki leiti lepinguraamat või kui keegi
Seadusest kinni pidas, siis ta mõisteti surma kuninga otsuse
kohaselt.
Kuust kuusse talitasid nad vägivaldselt Iisraelis kõigiga,
keda nad linnades tabasid.
Ja iga kuu kahekümne viiendal päeval ohverdasid nad sellel
altaril, mis oli põletusohvrialtari peal.
Naised, kes olid lasknud oma lapsed ümber lõigata, surmasid nad
vastavalt käsule
ja nad poosid kaelapidi nende lapsukesed ja kodakondsed ning
need, kes olid olnud ümberlõikajaiks.
Aga paljud Iisraelist kinnitasid endid ja otsustasid, et nad ei
söö rüvedat.
Nad tahtsid pigem surra kui ennast toitudega rüvetada ja
rikkuda püha lepingut. Ja nad suridki.
Jah, suur karistus lasus rängalt Iisraeli peal.