2Taaveti viimased sõnad SaalomonileKui Taaveti päevad liginesid surmale, siis andis ta oma pojale
Saalomonile käsu, öeldes:
„Mina lähen kõige maailma teed, ole siis vahva ja ole mees!
Pea, mida Issand, su Jumal, on käskinud pidada, käies tema teedel,
pidades tema määrusi, käske, seadlusi ja manitsusi, nõnda nagu
Moosese Seaduses on kirjutatud, et sa võiksid targasti teha
kõike, mida sa teed, ja kõikjal, kuhu sa pöördud,
et Issand võiks kinnitada oma sõna, mis ta minu kohta on
rääkinud, öeldes: Kui su pojad hoiavad oma teed, käies minu ees
ustavalt, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis - ütles
tema - ei puudu sul mees Iisraeli aujärjel.
Ja sina tead ka seda, mis Joab, Seruja poeg, on teinud minule,
mis ta tegi kahele Iisraeli väepealikule, Abnerile, Neeri pojale, ja
Amaasale, Jeteri pojale, ja kuidas ta tappis nad ning valas rahuajal
sõjaverd, määrides sõjaverega oma vöö, mis tal oli puusadel, ja
jalatsid, mis tal olid jalas.
Seepärast talita oma tarkust mööda ja ära lase teda hallipäisena
rahuga hauda minna!
Aga gileadlase Barsillai poegadele tee head, et nad saaksid su
lauas sööjate seltsi, sest nad tulid sel viisil mulle appi, kui ma
põgenesin su venna Absalomi eest.
Ja vaata, su juures on Simei, Geera poeg, benjaminlane
Bahuurimist, kes sajatas mind kibeda sajatusega sel päeval, kui ma
läksin Mahanaimi; aga kui ta tuli alla Jordani äärde mulle vastu,
siis vandusin ma temale Issanda juures ja ütlesin: Ma ei surma sind
mõõgaga.
Ent nüüd ära jäta teda karistamata, sest sa oled tark mees ja
tead küll, mida sa temale pead tegema, et võiksid saata ta hallpea
verisena hauda!”
Taaveti surmSiis Taavet läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti
linna.
Ja aega, mis Taavet valitses Iisraeli üle, oli nelikümmend
aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas
valitses ta kolmkümmend kolm aastat.
Saalomon istus oma isa Taaveti aujärjele ja ta kuningavõim oli
väga kindel.
Saalomon kindlustab oma kuningavõimuAga Adonija, Haggiti poeg, tuli Saalomoni ema Batseba juurde.
Ja Batseba küsis: „Kas tood rahu?” Ja ta vastas: „Rahu.”
Siis ta ütles: „Mul on sulle midagi rääkida.” Ja Batseba
vastas: „Räägi!”
Ja ta rääkis: „Sa tead, et kuningriik oli minu ja et kogu
Iisrael oli pööranud oma silmad minu poole, et mina saaksin
kuningaks. Aga kuningriik on läinud mu vennale, sest ta sai selle
Issandalt.
Ja nüüd on mul üksainus palve, mida ma sinult palun. Ära tõuka mind
ära!” Ja Batseba vastas temale: „Räägi!”
Siis ta ütles: „Räägi ometi kuningas Saalomoniga, sest sind ta
ei tõuka ära, et ta annaks mulle naiseks suunemlanna Abisagi!”
Ja Batseba vastas: „Hea küll! Ma räägin su pärast kuningaga.”
Ja Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida
Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema
ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus
tema paremale käele.
Siis ta ütles: „Mul on sinult paluda üksainus pisike palve, ära
tõuka mind ära!” Ja kuningas ütles temale: „Palu, mu ema, sest sind
ma ei tõuka ära!”
Ja Batseba ütles: „Antagu suunemlanna Abisag naiseks su vennale
Adonijale!”
Aga kuningas Saalomon vastas ja ütles oma emale: „Mispärast sa
palud Adonijale ainult suunemlannat Abisagi? Palu temale ka
kuningriiki, sest ta on mu vanem vend, temale ja preester Ebjatarile
ja Joabile, Seruja pojale!”
Ja kuningas Saalomon vandus Issanda juures, öeldes: „Jumal
tehku minuga ükskõik mida, kui Adonija ei ole seda rääkinud oma hinge
hinnaga!
Ja nüüd, nii tõesti kui elab Issand, kes mind on kinnitanud ja
pannud mu isa Taaveti aujärjele ja kes mulle on teinud koja, nagu
ta lubas: Adonija tuleb täna surmata!”
Ja kuningas Saalomon läkitas Benaja, Joojada poja, kes tungis
Adonijale kallale, nõnda et ta suri.
Preester Ebjatarile ütles kuningas: „Mine Anatotti oma
põllule, sest sa oled surma väärt! Aga täna ei taha ma sind surmata,
sest sa oled kandnud Issanda Jumala laegast mu isa Taaveti ees ja
oled kannatanud kõike, mida mu isa kannatas.”
Nõnda ajas Saalomon Ebjatari ära ega lasknud teda olla Issanda
preester, et läheks täide Issanda sõna, mis ta Siilos oli rääkinud
Eeli soo kohta.
Kui kuuldus sellest jõudis Joabini, sest Joab oli hoidnud
Adonija poole, kuigi ta ei olnud hoidnud Absalomi poole, siis põgenes
Joab Issanda telgi juurde ja haaras kinni altari sarvedest.
Ja kui kuningas Saalomonile teatati, et Joab oli põgenenud
Issanda telgi juurde, ja et vaata, ta on altari ääres, siis läkitas
Saalomon Benaja, Joojada poja, öeldes: „Mine tungi temale kallale!”
Ja kui Benaja jõudis Issanda telgi juurde, siis ta ütles
temale: „Nõnda ütleb kuningas: Tule ära!” Aga ta vastas: „Ei, sest ma
tahan siin surra!” Ja Benaja viis kuningale vastuse, öeldes: „Nõnda
rääkis Joab ja nõnda vastas ta mulle.”
Ja kuningas ütles temale: „Tee, nagu ta ütles, tungi temale
kallale ja mata ta, et sa kõrvaldaksid minult ja mu isakojalt selle
süütu vere, mille Joab on valanud!
Issand lasku tema veri tulla tagasi ta enese pea peale,
sellepärast et ta tungis kallale kahele mehele, kes olid temast õiglasemad
ja paremad, ja tappis need mõõgaga, ilma et mu isa Taavet seda
oleks teadnud: Abneri, Neeri poja, Iisraeli väepealiku, ja Amaasa,
Jeteri poja, Juuda väepealiku.
Nende veri tulgu igavesti Joabi pea peale ja tema soo pea peale!
Aga Taavetile ja tema soole ja kojale ja aujärjele tulgu Issandalt
igavesti rahu!”
Siis läks Benaja, Joojada poeg, ja tungis temale kallale ning
surmas tema; ja ta maeti oma kotta kõrbe.
Ja kuningas pani Benaja, Joojada poja, tema asemele sõjaväe
ülemaks; ja Ebjatari asemele pani kuningas preester Saadoki.
Ja kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale:
„Ehita enesele koda Jeruusalemma ja ela seal, aga ära mine sealt
välja, ei sinna ega tänna!
Sest sel päeval, kui sa välja lähed ja ületad Kidroni jõe,
olgu sul hästi teada, et sa pead surema, su veri tuleb su oma pea
peale.”
Ja Simei ütles kuningale: „See on hea kõne. Nõnda nagu mu isand
kuningas on rääkinud, nõnda su sulane teeb.” Ja Simei elas
Jeruusalemmas kaua aega.
Aga kolme aasta pärast juhtus, et kaks Simei sulast põgenesid
Gati kuninga Maaka poja Aakise juurde. Ja Simeile teatati ning öeldi:
„Vaata, su sulased on Gatis.”
Siis Simei võttis kätte, saduldas oma eesli ja läks Gatti
Aakise juurde oma sulaseid otsima. Nõnda läks Simei ja tõi oma
sulased Gatist ära.
Aga kui Saalomonile teatati, et Simei oli Jeruusalemmast Gatti
läinud ja tagasi tulnud,
siis kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale:
„Kas ma ei ole sind Issanda juures vannutanud ja hoiatanud, öeldes:
Sel päeval, kui sa lähed välja ja käid siin ning seal, olgu sul hästi
teada, et sa pead surema!? Ja sa ütlesid mulle: See on hea kõne, ma kuulan!
Mispärast sa ei ole siis teinud Issanda vande ja keelu
kohaselt, mille ma sulle andsin?”
Ja kuningas ütles veel Simeile: „Sina tead ise oma südames
kõike seda kurja, mis sa oled teinud mu isale Taavetile. Sellepärast
Issand laseb su kurjuse tagasi tulla su oma pea peale.
Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Issanda
ees igavesti kindel!”
Siis kuningas andis käsu Benajale, Joojada pojale, ja too läks
välja ning tungis temale kallale, nõnda et ta suri. Ja kuningriik jäi
kindlalt Saalomoni kätte.
Saalomonile käsu, öeldes:
„Mina lähen kõige maailma teed, ole siis vahva ja ole mees!
Pea, mida Issand, su Jumal, on käskinud pidada, käies tema teedel,
pidades tema määrusi, käske, seadlusi ja manitsusi, nõnda nagu
Moosese Seaduses on kirjutatud, et sa võiksid targasti teha
kõike, mida sa teed, ja kõikjal, kuhu sa pöördud,
et Issand võiks kinnitada oma sõna, mis ta minu kohta on
rääkinud, öeldes: Kui su pojad hoiavad oma teed, käies minu ees
ustavalt, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis - ütles
tema - ei puudu sul mees Iisraeli aujärjel.
Ja sina tead ka seda, mis Joab, Seruja poeg, on teinud minule,
mis ta tegi kahele Iisraeli väepealikule, Abnerile, Neeri pojale, ja
Amaasale, Jeteri pojale, ja kuidas ta tappis nad ning valas rahuajal
sõjaverd, määrides sõjaverega oma vöö, mis tal oli puusadel, ja
jalatsid, mis tal olid jalas.
Seepärast talita oma tarkust mööda ja ära lase teda hallipäisena
rahuga hauda minna!
Aga gileadlase Barsillai poegadele tee head, et nad saaksid su
lauas sööjate seltsi, sest nad tulid sel viisil mulle appi, kui ma
põgenesin su venna Absalomi eest.
Ja vaata, su juures on Simei, Geera poeg, benjaminlane
Bahuurimist, kes sajatas mind kibeda sajatusega sel päeval, kui ma
läksin Mahanaimi; aga kui ta tuli alla Jordani äärde mulle vastu,
siis vandusin ma temale Issanda juures ja ütlesin: Ma ei surma sind
mõõgaga.
Ent nüüd ära jäta teda karistamata, sest sa oled tark mees ja
tead küll, mida sa temale pead tegema, et võiksid saata ta hallpea
verisena hauda!”
Taaveti surmSiis Taavet läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti
linna.
Ja aega, mis Taavet valitses Iisraeli üle, oli nelikümmend
aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas
valitses ta kolmkümmend kolm aastat.
Saalomon istus oma isa Taaveti aujärjele ja ta kuningavõim oli
väga kindel.
Saalomon kindlustab oma kuningavõimuAga Adonija, Haggiti poeg, tuli Saalomoni ema Batseba juurde.
Ja Batseba küsis: „Kas tood rahu?” Ja ta vastas: „Rahu.”
Siis ta ütles: „Mul on sulle midagi rääkida.” Ja Batseba
vastas: „Räägi!”
Ja ta rääkis: „Sa tead, et kuningriik oli minu ja et kogu
Iisrael oli pööranud oma silmad minu poole, et mina saaksin
kuningaks. Aga kuningriik on läinud mu vennale, sest ta sai selle
Issandalt.
Ja nüüd on mul üksainus palve, mida ma sinult palun. Ära tõuka mind
ära!” Ja Batseba vastas temale: „Räägi!”
Siis ta ütles: „Räägi ometi kuningas Saalomoniga, sest sind ta
ei tõuka ära, et ta annaks mulle naiseks suunemlanna Abisagi!”
Ja Batseba vastas: „Hea küll! Ma räägin su pärast kuningaga.”
Ja Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida
Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema
ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus
tema paremale käele.
Siis ta ütles: „Mul on sinult paluda üksainus pisike palve, ära
tõuka mind ära!” Ja kuningas ütles temale: „Palu, mu ema, sest sind
ma ei tõuka ära!”
Ja Batseba ütles: „Antagu suunemlanna Abisag naiseks su vennale
Adonijale!”
Aga kuningas Saalomon vastas ja ütles oma emale: „Mispärast sa
palud Adonijale ainult suunemlannat Abisagi? Palu temale ka
kuningriiki, sest ta on mu vanem vend, temale ja preester Ebjatarile
ja Joabile, Seruja pojale!”
Ja kuningas Saalomon vandus Issanda juures, öeldes: „Jumal
tehku minuga ükskõik mida, kui Adonija ei ole seda rääkinud oma hinge
hinnaga!
Ja nüüd, nii tõesti kui elab Issand, kes mind on kinnitanud ja
pannud mu isa Taaveti aujärjele ja kes mulle on teinud koja, nagu
ta lubas: Adonija tuleb täna surmata!”
Ja kuningas Saalomon läkitas Benaja, Joojada poja, kes tungis
Adonijale kallale, nõnda et ta suri.
Preester Ebjatarile ütles kuningas: „Mine Anatotti oma
põllule, sest sa oled surma väärt! Aga täna ei taha ma sind surmata,
sest sa oled kandnud Issanda Jumala laegast mu isa Taaveti ees ja
oled kannatanud kõike, mida mu isa kannatas.”
Nõnda ajas Saalomon Ebjatari ära ega lasknud teda olla Issanda
preester, et läheks täide Issanda sõna, mis ta Siilos oli rääkinud
Eeli soo kohta.
Kui kuuldus sellest jõudis Joabini, sest Joab oli hoidnud
Adonija poole, kuigi ta ei olnud hoidnud Absalomi poole, siis põgenes
Joab Issanda telgi juurde ja haaras kinni altari sarvedest.
Ja kui kuningas Saalomonile teatati, et Joab oli põgenenud
Issanda telgi juurde, ja et vaata, ta on altari ääres, siis läkitas
Saalomon Benaja, Joojada poja, öeldes: „Mine tungi temale kallale!”
Ja kui Benaja jõudis Issanda telgi juurde, siis ta ütles
temale: „Nõnda ütleb kuningas: Tule ära!” Aga ta vastas: „Ei, sest ma
tahan siin surra!” Ja Benaja viis kuningale vastuse, öeldes: „Nõnda
rääkis Joab ja nõnda vastas ta mulle.”
Ja kuningas ütles temale: „Tee, nagu ta ütles, tungi temale
kallale ja mata ta, et sa kõrvaldaksid minult ja mu isakojalt selle
süütu vere, mille Joab on valanud!
Issand lasku tema veri tulla tagasi ta enese pea peale,
sellepärast et ta tungis kallale kahele mehele, kes olid temast õiglasemad
ja paremad, ja tappis need mõõgaga, ilma et mu isa Taavet seda
oleks teadnud: Abneri, Neeri poja, Iisraeli väepealiku, ja Amaasa,
Jeteri poja, Juuda väepealiku.
Nende veri tulgu igavesti Joabi pea peale ja tema soo pea peale!
Aga Taavetile ja tema soole ja kojale ja aujärjele tulgu Issandalt
igavesti rahu!”
Siis läks Benaja, Joojada poeg, ja tungis temale kallale ning
surmas tema; ja ta maeti oma kotta kõrbe.
Ja kuningas pani Benaja, Joojada poja, tema asemele sõjaväe
ülemaks; ja Ebjatari asemele pani kuningas preester Saadoki.
Ja kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale:
„Ehita enesele koda Jeruusalemma ja ela seal, aga ära mine sealt
välja, ei sinna ega tänna!
Sest sel päeval, kui sa välja lähed ja ületad Kidroni jõe,
olgu sul hästi teada, et sa pead surema, su veri tuleb su oma pea
peale.”
Ja Simei ütles kuningale: „See on hea kõne. Nõnda nagu mu isand
kuningas on rääkinud, nõnda su sulane teeb.” Ja Simei elas
Jeruusalemmas kaua aega.
Aga kolme aasta pärast juhtus, et kaks Simei sulast põgenesid
Gati kuninga Maaka poja Aakise juurde. Ja Simeile teatati ning öeldi:
„Vaata, su sulased on Gatis.”
Siis Simei võttis kätte, saduldas oma eesli ja läks Gatti
Aakise juurde oma sulaseid otsima. Nõnda läks Simei ja tõi oma
sulased Gatist ära.
Aga kui Saalomonile teatati, et Simei oli Jeruusalemmast Gatti
läinud ja tagasi tulnud,
siis kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale:
„Kas ma ei ole sind Issanda juures vannutanud ja hoiatanud, öeldes:
Sel päeval, kui sa lähed välja ja käid siin ning seal, olgu sul hästi
teada, et sa pead surema!? Ja sa ütlesid mulle: See on hea kõne, ma kuulan!
Mispärast sa ei ole siis teinud Issanda vande ja keelu
kohaselt, mille ma sulle andsin?”
Ja kuningas ütles veel Simeile: „Sina tead ise oma südames
kõike seda kurja, mis sa oled teinud mu isale Taavetile. Sellepärast
Issand laseb su kurjuse tagasi tulla su oma pea peale.
Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Issanda
ees igavesti kindel!”
Siis kuningas andis käsu Benajale, Joojada pojale, ja too läks
välja ning tungis temale kallale, nõnda et ta suri. Ja kuningriik jäi
kindlalt Saalomoni kätte.