19Eelija Hoorebi mäelJa Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja
kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid.
Siis läkitas Iisebel käskjala Eelijale ütlema: „Jumalad tehku
minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu
sündis kõigi nende hingedega!”
Kui Eelija seda nägi, siis ta võttis kätte ja läks ära oma hinge
pärast. Ta jõudis Beer-Sebasse, mis kuulub Juudale, ja jättis oma
poisi sinna.
Ta ise aga käis kõrbes ühe päevateekonna ja tuli ning istus ühe
leetpõõsa alla; siis soovis ta oma hinges, et ta võiks surra, ja
ütles: „Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui
mu vanemad!”
Ja ta heitis maha ning jäi magama leetpõõsa alla. Aga vaata,
üks ingel puudutas teda ja ütles temale: „Tõuse üles, söö!”
Ja kui ta vaatas, ennäe, siis oli ta peatsis üks kuumadel kividel
küpsetatud kook ja kruus vett. Ta sõi ja jõi ning heitis jälle magama.
Aga Issanda ingel tuli veel teist korda ja puudutas teda ning
ütles: „Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!”
Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle söömise rammuga
nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini.
Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli
Issanda sõna, kes küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?”
Ja ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala
pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on
kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina
üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.”
Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja
vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas
mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud
tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud
maavärisemises.
Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules.
Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.
Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks
välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes
küsis: „Mis sa siin teed, Eelija?”
Ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala
pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on
kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina
üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.”
Ja Issand ütles temale: „Mine tagasi oma tuldud teed Damaskuse
kõrbe! Mine ja võia Hasael Süüria kuningaks!
Jehu, Nimsi poeg, aga võia Iisraeli kuningaks ja Eliisa,
Saafati poeg Aabel-Meholast, võia enda asemel prohvetiks!
Ja olgu nõnda: kes pääseb Hasaeli mõõga eest, selle surmab
Jehu, ja kes pääseb Jehu mõõga eest, selle surmab Eliisa!
Aga ma jätan Iisraelis üle seitse tuhat: kõik põlved, mis ei
ole nõtkunud Baali ees, ja kõik suud, mis ei ole teda suudelnud.”
Eliisa kutsumineSiis ta läks sealt ära ja leidis Eliisa, Saafati poja, kes oli
kündmas; ta ees käis kaksteist härjapaari ja ta ise oli
kaheteistkümnendaga. Kui Eelija temast mööda läks, siis ta heitis oma
kuue tema peale.
Ja Eliisa jättis veised ja jooksis Eelijale järele ning ütles:
„Lase mind ometi oma isale ja emale suud anda, siis ma käin su
järel!” Ta vastas temale: „Mine, aga tule tagasi, sest ära unusta, mis
ma sulle olen teinud!”
Ja ta läks tema juurest tagasi, võttis veistepaari ning tappis
need; veiste iketega keetis ta liha ning andis rahvale, ja nad sõid.
Siis ta tõusis ja käis Eelija järel ning teenis teda.
kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid.
Siis läkitas Iisebel käskjala Eelijale ütlema: „Jumalad tehku
minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu
sündis kõigi nende hingedega!”
Kui Eelija seda nägi, siis ta võttis kätte ja läks ära oma hinge
pärast. Ta jõudis Beer-Sebasse, mis kuulub Juudale, ja jättis oma
poisi sinna.
Ta ise aga käis kõrbes ühe päevateekonna ja tuli ning istus ühe
leetpõõsa alla; siis soovis ta oma hinges, et ta võiks surra, ja
ütles: „Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui
mu vanemad!”
Ja ta heitis maha ning jäi magama leetpõõsa alla. Aga vaata,
üks ingel puudutas teda ja ütles temale: „Tõuse üles, söö!”
Ja kui ta vaatas, ennäe, siis oli ta peatsis üks kuumadel kividel
küpsetatud kook ja kruus vett. Ta sõi ja jõi ning heitis jälle magama.
Aga Issanda ingel tuli veel teist korda ja puudutas teda ning
ütles: „Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!”
Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle söömise rammuga
nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini.
Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli
Issanda sõna, kes küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?”
Ja ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala
pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on
kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina
üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.”
Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja
vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas
mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud
tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud
maavärisemises.
Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules.
Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.
Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks
välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes
küsis: „Mis sa siin teed, Eelija?”
Ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala
pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on
kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina
üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.”
Ja Issand ütles temale: „Mine tagasi oma tuldud teed Damaskuse
kõrbe! Mine ja võia Hasael Süüria kuningaks!
Jehu, Nimsi poeg, aga võia Iisraeli kuningaks ja Eliisa,
Saafati poeg Aabel-Meholast, võia enda asemel prohvetiks!
Ja olgu nõnda: kes pääseb Hasaeli mõõga eest, selle surmab
Jehu, ja kes pääseb Jehu mõõga eest, selle surmab Eliisa!
Aga ma jätan Iisraelis üle seitse tuhat: kõik põlved, mis ei
ole nõtkunud Baali ees, ja kõik suud, mis ei ole teda suudelnud.”
Eliisa kutsumineSiis ta läks sealt ära ja leidis Eliisa, Saafati poja, kes oli
kündmas; ta ees käis kaksteist härjapaari ja ta ise oli
kaheteistkümnendaga. Kui Eelija temast mööda läks, siis ta heitis oma
kuue tema peale.
Ja Eliisa jättis veised ja jooksis Eelijale järele ning ütles:
„Lase mind ometi oma isale ja emale suud anda, siis ma käin su
järel!” Ta vastas temale: „Mine, aga tule tagasi, sest ära unusta, mis
ma sulle olen teinud!”
Ja ta läks tema juurest tagasi, võttis veistepaari ning tappis
need; veiste iketega keetis ta liha ning andis rahvale, ja nad sõid.
Siis ta tõusis ja käis Eelija järel ning teenis teda.