17Prohvet Eelija ennustab põuaaeguTisbelane Eelija, Gileadi Tisbest, ütles Ahabile: „Nii tõesti
kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kelle ees ma seisan: neil aastail ei
ole kastet ega vihma muidu kui minu sõna peale!”
Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe
ääres, mis on ida pool Jordanit!
Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind
toita.”
Ja ta läks ning tegi Issanda sõna järgi: ta läks ja elas Kriti
jõe ääres, mis on ida pool Jordanit.
Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti
leiba ja liha, ja ta jõi jõest.
Aga mõne aja pärast juhtus, et jõgi kuivas, sest maal ei olnud vihma.
Eelija ja Sarepta lesknaineJa temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal!
Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita.”
Ja ta võttis kätte ning läks Sareptasse. Ja kui ta jõudis linna
värava juurde, vaata, siis oli seal üks lesknaine puid korjamas. Ja
ta hüüdis teda ning ütles: „Too mulle ometi pisut vett mõne nõuga, et
saaksin juua!”
Ja kui naine läks vett tooma, siis ta hüüdis temale järele ning
ütles: „Too mulle ka paluke leiba!”
Aga naine vastas: „Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole
mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis.
Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan
midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.”
Siis ütles Eelija temale: „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled
öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see
minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!
Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Jahu ei lõpe vakast ja
õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Issand annab maale vihma.”
Ja naine läks ning tegi Eelija sõna järgi. Ja temal, samuti
Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks:
jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda
sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud.
Ja pärast seda lugu sündis, et naise, kojaemanda poeg jäi
haigeks; ja tema haigus oli väga raske, nõnda et temasse ei jäänud
enam hingeõhkugi.
Siis ütles naine Eelijale: „Mis on mul sinuga tegemist,
jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu
poega surma saatma.”
Aga ta vastas temale: „Anna mulle oma poeg!” Ja ta võttis selle
tema sülest ja viis ülakambrisse, kus ta elas, ja pani oma voodisse.
Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, kas
sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha,
et oled surmanud tema poja?”
Seejärel ta sirutas ennast poisi üle kolm korda ja hüüdis
Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi
hing tulla temasse tagasi!”
Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse
tagasi ja ta virgus ellu.
Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis
tema ta emale; ja Eelija ütles: „Vaata, su poeg elab!”
Siis naine ütles Eelijale: „Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees
ja et Issanda sõna sinu suus on tõde.”
kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kelle ees ma seisan: neil aastail ei
ole kastet ega vihma muidu kui minu sõna peale!”
Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe
ääres, mis on ida pool Jordanit!
Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind
toita.”
Ja ta läks ning tegi Issanda sõna järgi: ta läks ja elas Kriti
jõe ääres, mis on ida pool Jordanit.
Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti
leiba ja liha, ja ta jõi jõest.
Aga mõne aja pärast juhtus, et jõgi kuivas, sest maal ei olnud vihma.
Eelija ja Sarepta lesknaineJa temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal!
Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita.”
Ja ta võttis kätte ning läks Sareptasse. Ja kui ta jõudis linna
värava juurde, vaata, siis oli seal üks lesknaine puid korjamas. Ja
ta hüüdis teda ning ütles: „Too mulle ometi pisut vett mõne nõuga, et
saaksin juua!”
Ja kui naine läks vett tooma, siis ta hüüdis temale järele ning
ütles: „Too mulle ka paluke leiba!”
Aga naine vastas: „Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole
mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis.
Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan
midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.”
Siis ütles Eelija temale: „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled
öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see
minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!
Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Jahu ei lõpe vakast ja
õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Issand annab maale vihma.”
Ja naine läks ning tegi Eelija sõna järgi. Ja temal, samuti
Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks:
jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda
sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud.
Ja pärast seda lugu sündis, et naise, kojaemanda poeg jäi
haigeks; ja tema haigus oli väga raske, nõnda et temasse ei jäänud
enam hingeõhkugi.
Siis ütles naine Eelijale: „Mis on mul sinuga tegemist,
jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu
poega surma saatma.”
Aga ta vastas temale: „Anna mulle oma poeg!” Ja ta võttis selle
tema sülest ja viis ülakambrisse, kus ta elas, ja pani oma voodisse.
Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, kas
sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha,
et oled surmanud tema poja?”
Seejärel ta sirutas ennast poisi üle kolm korda ja hüüdis
Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi
hing tulla temasse tagasi!”
Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse
tagasi ja ta virgus ellu.
Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis
tema ta emale; ja Eelija ütles: „Vaata, su poeg elab!”
Siis naine ütles Eelijale: „Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees
ja et Issanda sõna sinu suus on tõde.”