1 Ja Rehabeam läks Sekemisse, sest kogu Iisrael oli tulnud
Sekemisse teda kuningaks tõstma.
2 Seda kuulis Jerobeam, Nebati poeg, sest ta oli alles Egiptuses,
kuhu ta oli põgenenud kuningas Saalomoni eest, ja Jerobeam elas Egiptuses.
3 Ja nad läkitasid käskjalad ning kutsusid tema; ja Jerobeam ning kogu
Iisraeli kogudus tulid, ja nad rääkisid Rehabeamiga, öeldes:
4 „Sinu isa tegi meie ikke raskeks. Aga kergenda nüüd sina oma isa
rasket teenistust ja tema ränka iket, mille ta meile on peale pannud,
siis me teenime sind!”
5 Aga tema vastas neile: „Minge veel kolmeks päevaks ära ja tulge
siis tagasi mu juurde!” Ja rahvas läks.
6 Ja kuningas Rehabeam pidas nõu vanematega, kes olid seisnud tema
isa Saalomoni teenistuses, kui ta veel elas, öeldes: „Mis nõu te
annate, et sellele rahvale midagi vastata?”
7 Nad vastasid temale, öeldes: „Kui sa nüüd tahad olla sulaseks
sellele rahvale ja teenida neid, vastad neile ja räägid neile häid
sõnu, siis jäävad nad sulle igavesti sulasteks.”
8 Aga ta hülgas vanemate nõu, mida need temale andsid, ja pidas
nõu noorematega, kes olid kasvanud koos temaga ja seisid tema teenistuses.
9 Ja ta ütles neile: „Mis nõu te annate, et saaksime midagi
vastata sellele rahvale, kes minuga kõneles, öeldes: Kergenda iket,
mille su isa on meile peale pannud?”
10 Ja nooremad, kes olid kasvanud koos temaga, vastasid temale,
öeldes: „Ütle nõnda rahvale, kes sinuga on kõnelnud ja sulle on
öelnud: Su isa tegi meie ikke raskeks, aga kergenda sina seda meile
- ütle neile nõnda: Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad!
11 Ja kui nüüd mu isa on teile peale pannud ränga ikke, siis mina
annan teie ikkele veel lisa. Kui mu isa karistas teid piitsadega,
siis mina karistan teid okaspiitsadega.”
12 Ja Jerobeam ja kogu rahvas tulid kolmandal päeval Rehabeami
juurde, nagu kuningas oli käskinud, öeldes: „Tulge kolmandal päeval
tagasi mu juurde!”
13 Ja kuningas vastas rahvale karmilt ning hülgas vanemate nõu,
mis need olid andnud,
14 ja kõneles neile nooremate nõu järgi, öeldes: „Mu isa on teie
ikke teinud rängaks, aga mina annan teie ikkele veel lisa. Mu isa
karistas teid piitsadega, aga mina karistan teid okaspiitsadega.”
15 Ja kuningas ei võtnud kuulda rahvast, sest see pööre oli
Issandalt, et läheks tõeks tema sõna, mis Issand oli kõnelnud
siilolase Ahija läbi Jerobeamile, Nebati pojale.
16 Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis
vastas rahvas kuningale, öeldes nõnda:
„Mis osa on meil Taavetis?
Ei ole meil pärisosa Iisai pojas.
Oma telkidesse, Iisrael!
Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!”
Ja Iisrael läks oma telkidesse.
17 Siis Rehabeam valitses nende Iisraeli laste üle, kes elasid
Juuda linnades.
18 Ja kui kuningas Rehabeam läkitas Adorami, kes oli sunnitöö
ülevaataja, siis kogu Iisrael viskas teda kividega, nõnda et ta suri;
kuningas Rehabeam ise astus aga kärmesti vankrisse ja põgenes Jeruusalemma.
19 Nõnda on Iisrael Taaveti soost taganenud kuni tänapäevani.
läkitasid nad talle järele ja kutsusid ta koguduse juurde ning tõstsid
ta kuningaks kogu Iisraelile; Taaveti soo järel ei käinud muud kui
üksnes Juuda suguharu.
21 Ja kui Rehabeam tuli Jeruusalemma, siis ta kogus kokku kogu
Juuda soo ja Benjamini suguharu, sada kaheksakümmend tuhat valitud
sõjakõlvulist meest, et sõdida Iisraeli soo vastu ja taastada
kuningriik Rehabeamile, Saalomoni pojale.
22 Aga jumalamehele Semajale tuli Jumala sõna, kes ütles:
23 „Räägi Saalomoni poja Rehabeamiga, Juuda kuningaga, ja kogu
Juuda ja Benjamini sooga ja ülejäänud rahvaga ning ütle:
24 Nõnda ütleb Issand: Te ei tohi minna ega sõdida oma vendade
Iisraeli laste vastu! Igamees mingu tagasi koju, sest see lugu on
lastud sündida minu poolt!” Ja nad võtsid kuulda Issanda sõna,
pöördusid ümber ja läksid, nagu Issand oli käskinud.
25 Siis Jerobeam kindlustas Sekemi Efraimi mäestikus ja elas seal;
ja sealt ta läks ning kindlustas Penueli.
26 Ja Jerobeam mõtles oma südames: „Nüüd läheb kuningriik tagasi
Taaveti soole.
27 Kui see rahvas läheb ohverdama tapaohvreid Issanda kojas
Jeruusalemmas, siis pöördub selle rahva süda nende isanda, Juuda
kuninga Rehabeami poole ja nad tapavad minu ning pöörduvad Juuda
kuninga Rehabeami poole.”
28 Ja kuningas pidas nõu, valmistas siis kaks kuldvasikat ning
ütles rahvale: „Saagu teile küllalt Jeruusalemma minekust! Vaata,
Iisrael, siin on sinu jumalad, kes tõid sind ära Egiptusemaalt.”
29 Ja ta pani ühe Peetelisse ja teise Daani.
30 Sellest aga tuli patt, et rahvas läks neist ühe juurde kuni
Daanini.
31 Ja Jerobeam ehitas ohvriküngastele kodasid ning seadis preestreid
igasugu rahvast, kes ei olnud leviidid.
32 Ja ta seadis kaheksanda kuu viieteistkümnendale päevale
samasuguse püha, nagu oli Juudamaal, ja läks ise üles altarile; nõnda
tegi ta Peetelis, et ohverdada vasikaile, mis ta oli teinud. Ja ta
seadis Peetelis preestrid ohvriküngaste tarvis, mis ta oli teinud.
33 Ta tõusis altarile, mille ta Peetelis oli teinud, kaheksanda kuu
viieteistkümnendal päeval, selles kuus, mille ta ise oli määranud ja
seadnud pühaks Iisraeli lastele; ta tõusis altarile suitsutama.