1 Aga saatan tõusis Iisraeli vastu ja kehutas Taavetit, et ta
Iisraeli ära loeks.
2 Ja Taavet ütles Joabile ja rahva vürstidele: „Minge tehke
kindlaks Iisraeli arv Beer-Sebast kuni Daanini ja teatage see
mulle, et saaksin teada nende arvu!”
3 Aga Joab ütles: „Issand andku lisa oma rahvale sajakordselt
enam, kui neid on! Eks nad kõik ju ole, mu isand kuningas, mu
isanda sulased? Miks mu isand seda nõuab? Miks peaks see
Iisraelile süüks saama?”
4 Kuid kuninga sõna Joabile jäi kindlaks; ja Joab läks välja
ning käis kogu Iisraeli läbi ja tuli tagasi Jeruusalemma.
5 Ja Joab andis äraloetud rahva arvu Taavetile: kogu
Iisraelis oli miljon ükssada tuhat mõõgatõmbajat meest, ja
Juudas oli nelisada seitsekümmend tuhat mõõgatõmbajat meest.
6 Aga Leevit ja Benjamini ta nende hulka ei lugenud, sest
kuninga käsk oli Joabile vastumeelt.
7 See asi oli aga Jumala silmis paha, seepärast ta lõi
Iisraeli.
8 Siis ütles Taavet Jumalale: „Ma olen seda tehes suurt pattu
teinud! Anna nüüd siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin
väga rumalasti!”
9 Ja Issand kõneles Gaadiga, Taaveti nägijaga, öeldes:
10 „Mine ja kõnele Taavetiga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Ma
annan sulle kolm võimalust, vali neist enesele üks, mis ma sinule
peaksin tegema!”
11 Ja Gaad tuli Taaveti juurde ning ütles temale: „Nõnda
ütleb Issand: Vali enesele
12 kas kolm nälja-aastat või kolm kuud põgenemist oma
vihameeste eest, kusjuures su vaenlaste mõõk saab sind kätte,
või kolm päeva Issanda mõõka ja katku maal, et Issanda ingel
kõigis Iisraeli paigus saaks hävituse täide viia. Ja nüüd,
vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas?”
13 Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Siiski
tahan ma langeda Issanda kätte, sest tema halastus on väga suur,
aga inimeste kätte ei tahaks ma langeda!”
14 Siis Issand saatis Iisraelisse katku ja Iisraelist langes
seitsekümmend tuhat meest.
15 Ja Jumal läkitas ingli Jeruusalemma, et seda hävitada; aga
kui ta parajasti hävitas, siis Issand vaatas ja kahetses seda
kurja ning ütles hävitusinglile: „Küllalt! Lase nüüd oma käsi
alla!” Ja Issanda ingel seisis siis jebuuslase Ornani rehealuse
juures.
16 Kui Taavet oma silmad üles tõstis ja nägi Issanda inglit
seismas maa ja taeva vahel, käes paljastatud mõõk, mis oli
sirutatud Jeruusalemma kohale, siis heitsid Taavet ja vanemad
silmili maha, kotiriided seljas.
17 Ja Taavet ütles Jumalale: „Kas mitte mina ei käskinud
rahvast lugeda? Jah, see olin mina, kes tegi pattu ja suurt
kurja. Aga mida need lambad on teinud? Issand, mu Jumal! Olgu
seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu, aga mitte su rahvale
nuhtluseks!”
18 Siis Issanda ingel käskis Gaadi Taavetile öelda, et Taavet
läheks püstitama altarit Issandale jebuuslase Ornani rehealuse
paika.
19 Ja Taavet läks üles Gaadi sõna peale, mille see Issanda
nimel oli öelnud.
20 Kui Ornan pöördus, siis ta nägi inglit, aga tema neli
poega, kes ta juures olid, pugesid peitu; Ornan oli nisu
peksmas.
21 Kui siis Taavet Ornani juurde jõudis, vaatas Ornan ja nägi
Taavetit; ta läks rehealusest välja ning kummardas Taaveti ees
silmili maha.
22 Ja Taavet ütles Ornanile: „Anna mulle see rehealuse paik,
et ma saaksin sinna ehitada altari Issandale! Anna see mulle
täie hinna eest, et nuhtlus võetaks rahva pealt!”
23 Ja Ornan ütles Taavetile: „Võta see enesele ja mu isand
kuningas tehku, mis tema silmis hea on! Vaata, ma annan veised
põletusohvriks ja pahmareed puudeks ja nisu roaohvriks. Ma
annetan selle kõik!”
24 Aga kuningas Taavet ütles Ornanile: „Ei, vaid ma ostan
tõesti täie hinna eest, sest ma ei taha võtta Issandale seda,
mis on sinu oma, ega ohverdada põletusohvriks niisama saadut.”
25 Ja Taavet andis Ornanile selle paiga eest kulda, mis
vaagis kuussada seeklit.
26 Ja Taavet ehitas sinna altari Issandale ning ohverdas
põletus- ja tänuohvreid; ja kui ta hüüdis Issanda poole, siis
Issand vastas temale tulega taevast põletusohvrialtarile.
27 Ja Issand käskis inglit mõõga tuppe tagasi pista.
28 Sel ajal, kui Taavet nägi, et Issand oli talle vastanud
jebuuslase Ornani rehealuse paigas, ohverdas ta seal.
29 Aga Issanda elamu, mille Mooses kõrbes oli teinud, ja
põletusohvrialtar olid sel ajal Gibeoni ohvrikünkal.
30 Kuid Taavet ei julgenud selle ette minna Jumalat otsima,
sest ta oli hirmunud Issanda ingli mõõga pärast.