1 Kui siis Taavet elas oma kojas, ütles Taavet prohvet
Naatanile: „Vaata, mina elan seedripuust kojas, aga Issanda
seaduselaegas on telgiriiete all.”
2 Ja Naatan ütles Taavetile: „Tee kõik, mis sul südame peal
on, sest Issand on sinuga!”
3 Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Issanda sõna,
kes ütles:
4 „Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: Nõnda ütleb Issand:
Sina ära ehita mulle elamiseks koda.
5 Sest ma pole kojas elanud alates päevast, kui ma tõin Iisraeli
ära, kuni tänapäevani, vaid olen rännanud telgist telki ja
paigast teise.
6 Kus ma ka iganes kogu Iisraelis olen käinud, kas ma olen
sõnagi lausunud ainsalegi Iisraeli kohtumõistjale, keda ma olin
käskinud minu rahvast karjasena hoida, ja öelnud: Mispärast te
ei ehita mulle seedripuust koda?
7 Ja nüüd ütle mu sulasele Taavetile nõnda: Nõnda ütleb
vägede Issand: Ma olen sind võtnud karjamaalt lammaste ja kitsede
järelt, et sa oleksid mu rahvale, Iisraelile, vürstiks.
8 Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen
kõik su vaenlased sinu eest hävitanud. Nüüd tahan ma sinu nime
teha võrdseks suurimate nimedega maa peal.
9 Ja ma tahan oma rahvale, Iisraelile, paiga määrata ja teda
nõnda istutada, et ta oma kohal võib elada ega tarvitse enam
karta, ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem
10 ja sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli
rahvale. Ja ma alandan kõik su vaenlased ja kuulutan sulle, et
Issand annab sulle järeltuleva soo.
11 Ja kui su päevad täis saavad ja sa lähed oma vanemate
juurde, siis ma lasen tõusta pärast sind sinu järglase, kes on
üks su poegi, ja ma kinnitan tema kuningriigi.
12 Tema ehitab mulle koja ja mina kinnitan tema aujärje
igaveseks ajaks.
13 Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle
pojaks; oma heldust ma temast ei lahuta, nõnda nagu ma lahutasin
tollest, kes oli enne sind.
14 Ja ma panen ta igaveseks oma kotta ja kuningriiki, ja tema
aujärg on igavesti kindel.”
15 Nõnda nagu olid kõik need sõnad ja nõnda nagu oli kogu see
nägemus, nõnda kõneles Naatan Taavetile.
16 Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning
ütles: „Issand Jumal! Kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa
mind senini oled saatnud?
17 Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Jumal, ja seepärast
oled sa rääkinud oma sulase soole tulevikust: sa oled vaadanud
mind kui ülendatud inimeste rida, Issand Jumal!
18 Mida peaks Taavet sulle veelgi kõnelema aust, mida sa oled
osutanud oma sulasele? Sina ju tunned oma sulast.
19 Issand! Oma sulase pärast ja oma südame järgi oled sa
kõiki neid suuri asju teinud ja kõik need suured asjad teatavaks
teinud.
20 Issand! Kõige selle järgi, mida me oma kõrvaga oleme
kuulnud, ei ole ükski sinu sarnane ega ole muud Jumalat kui
sina.
21 Ja kes on nagu sinu rahvas Iisrael, ainus rahvas maa peal,
keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas? Sa oled
enesele teinud suure ja kardetava nime, ajades paganad ära oma
rahva eest, kelle sa Egiptusest lunastasid.
22 Ja sa oled oma Iisraeli rahva määranud enesele rahvaks
igaveseks ajaks. Jah, sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
23 Ja nüüd, Issand, olgu see sõna, mis sa oma sulase ja tema
soo kohta oled rääkinud, igavesti kindel ja tee nõnda, nagu sa
oled rääkinud!
24 Siis on su nimi igavesti kindel ja suur, ja öeldakse:
Vägede Issand, Iisraeli Jumal, on Iisraelile Jumalaks, ja su
sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
25 Sest sina, mu Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud, et
sa annad temale järeltuleva soo. Seepärast julgeb su sulane sind
paluda.
26 Ja nüüd, Issand! Sina oled Jumal ja sina oled oma sulasele
lubanud seda head,
27 hakka siis nüüd oma sulase sugu õnnistama, et see igavesti
sinu ette jääks! Sest mida sina, Issand, õnnistad, see jääb
igavesti õnnistatuks!”