1 Ja Hiiram, Tüürose kuningas, läkitas Taaveti juurde
saadikud seedripuudega, samuti müürseppi ja puuseppi temale koda
ehitama.
2 Taavet mõistis, et Issand oli ta kinnitanud Iisraeli
kuningaks, et ta kuningriik oli ülendatud tema Iisraeli rahva
pärast.
3 Jeruusalemmas võttis Taavet veelgi naisi, ja Taavetile
sündis veelgi poegi ja tütreid.
4 Ja need olid nende laste nimed, kes temale Jeruusalemmas
sündisid: Sammua, Soobab, Naatan ja Saalomon,
5 Jibhar, Elisua ja Elpelet,
6 Noga, Nefeg ja Jaafia,
7 Elisama, Beeljada ja Elifelet.
8 Aga kui vilistid kuulsid, et Taavet oli võitud kogu
Iisraeli kuningaks, siis läksid kõik vilistid Taavetit otsima;
kui Taavet sellest kuulis, siis ta läks neile vastu.
9 Ja vilistid tulid ning tungisid kõikjale Refaimi orgu.
10 Taavet küsis siis Jumalalt, öeldes: „Kas ma pean
vilistitele vastu minema? Kas sa annad nad minu kätte?” Ja
Issand ütles temale: „Mine, ja ma annan nad sinu kätte!”
11 Ja kui nad läksid üles Baal-Peratsimi, siis Taavet lõi
neid seal. Ja Taavet ütles: „Jumal on mu vaenlased minu käega
murdnud, otsekui oleks vesi läbi murdnud!” Seepärast pandi
sellele paigale nimeks Baal-Peratsim.
12 Nad jätsid sinna oma jumalad ja Taavet käskis need tulega
ära põletada.
13 Ja vilistid tulid uuesti ning tungisid sinna orgu.
14 Ja Taavet küsis taas Jumalalt, ja Jumal ütles talle: „Ära
mine neile järele, vaid mine neist mööda ja tule neile kallale
baakapõõsaste poolt.
15 Kui sa kuuled baakapõõsaste ladvus otsekui astumise kahinat, siis
mine sõdima, sest Jumal on su ees välja läinud vilistite leeri
lööma!”
16 Ja Taavet tegi nõnda, nagu Jumal teda käskis, ja nad lõid
vilistite leeri Gibeonist kuni Geserini.
17 Taavet sai kuulsaks kõigis maades, ja Issand pani kõigi
rahvaste peale hirmu tema ees.