5Peigmees ülistab pruuti„Ma tulen oma rohuaeda,
mu õeke, mu pruut!
Ma nopin oma mürri ja palsamit,
ma söön oma kärgi ja mett,
ma joon oma veini ja piima.
Sööge, sõbrad, jooge,
ja joobuge armastusest!”
Unenägu peiust ukse taga„Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel.
Kuule! Mu kallim koputab:
„Ava mulle, mu õeke, mu kullake,
mu tuvike, mu süütuke!
Sest mu pea on täis kastet,
täis ööpiisku mu kiharad.”
Ma olen oma rüü seljast võtnud,
kas peaksin jälle riietuma?
Ma olen oma jalad pesnud,
kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?
Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava
ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.
Ma tõusin, et oma kallimale avada.
Mu käed tilgutasid mürri
ja mu sõrmed sula mürri
riivi õnarasse.
Ma avasin oma kallimale,
aga mu kallim oli pöördunud ja läinud.
Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast.
Ma otsisin teda,
aga ei leidnud,
hüüdsin teda,
aga ta ei vastanud mulle.
Vahid, kes uitavad linnas,
leidsid mu,
peksid mind, haavasid mind;
nad võtsid minult hõlsti,
need müüride vahid.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred:
kui te leiate mu kallima,
mida te siis temale ütlete?
Et ma olen armastusest haige.”
Pruut ülistab peigmeest„Mispoolest on su kallim teistest parem,
sa ilusaim naistest?
Mispoolest on su kallim teistest parem,
et sa meid nõnda vannutad?”
„Minu kallim on priske ja jumekas,
silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!
Tema pea on puhtaim kuld,
tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.
Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres,
piimas pestud, taradel istumas.
Tema põsed on nagu palsamipeenar,
vürtside laekad;
tema huuled on liiliad,
millelt nõrgub sula mürri.
Tema käsivarred on kullakangid,
täis krüsoliidikive;
tema kõht on elevandiluukilp,
safiiridega kaetud.
Tema sääred on marmorsambad,
asetatud puhtast kullast aluseile;
tema on kujult Liibanoni sarnane,
otsekui valitud seedrid.
Tema suulagi on väga magus,
ta on läbi ja läbi armas.
Niisugune on minu kallim,
jah, niisugune on minu sõber,
Jeruusalemma tütred.”
mu õeke, mu pruut!
Ma nopin oma mürri ja palsamit,
ma söön oma kärgi ja mett,
ma joon oma veini ja piima.
Sööge, sõbrad, jooge,
ja joobuge armastusest!”
Unenägu peiust ukse taga„Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel.
Kuule! Mu kallim koputab:
„Ava mulle, mu õeke, mu kullake,
mu tuvike, mu süütuke!
Sest mu pea on täis kastet,
täis ööpiisku mu kiharad.”
Ma olen oma rüü seljast võtnud,
kas peaksin jälle riietuma?
Ma olen oma jalad pesnud,
kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?
Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava
ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.
Ma tõusin, et oma kallimale avada.
Mu käed tilgutasid mürri
ja mu sõrmed sula mürri
riivi õnarasse.
Ma avasin oma kallimale,
aga mu kallim oli pöördunud ja läinud.
Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast.
Ma otsisin teda,
aga ei leidnud,
hüüdsin teda,
aga ta ei vastanud mulle.
Vahid, kes uitavad linnas,
leidsid mu,
peksid mind, haavasid mind;
nad võtsid minult hõlsti,
need müüride vahid.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred:
kui te leiate mu kallima,
mida te siis temale ütlete?
Et ma olen armastusest haige.”
Pruut ülistab peigmeest„Mispoolest on su kallim teistest parem,
sa ilusaim naistest?
Mispoolest on su kallim teistest parem,
et sa meid nõnda vannutad?”
„Minu kallim on priske ja jumekas,
silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!
Tema pea on puhtaim kuld,
tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.
Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres,
piimas pestud, taradel istumas.
Tema põsed on nagu palsamipeenar,
vürtside laekad;
tema huuled on liiliad,
millelt nõrgub sula mürri.
Tema käsivarred on kullakangid,
täis krüsoliidikive;
tema kõht on elevandiluukilp,
safiiridega kaetud.
Tema sääred on marmorsambad,
asetatud puhtast kullast aluseile;
tema on kujult Liibanoni sarnane,
otsekui valitud seedrid.
Tema suulagi on väga magus,
ta on läbi ja läbi armas.
Niisugune on minu kallim,
jah, niisugune on minu sõber,
Jeruusalemma tütred.”