2Pruudi ja peigmehe kahekõne„Mina olen Saaroni liilia,
orgude lilleke.”
„Otsekui lilleke orjavitste keskel,
nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.”
„Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda
ja tema vili on mu suulaele magus.
Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.
Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred,
gasellide või aasa hirvede juures:
ärge eksitage ega äratage armastust,
enne kui see ise tahab!
Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb,
ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
Mu kallim on nagu gasell või noor hirv.
Vaata, ta seisab meie seina taga,
heidab pilgu aknaist sisse,
vaatab läbi võrede.
Mu kallim räägib ja ütleb mulle:
„Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!”
Sest vaata, talv on möödunud,
vihm on läinud oma teed,
maa peal on näha õiekesi,
lauluaeg on tulnud
ja meie maal on kuulda
turteltuvi häält.
Viigipuu küpsetab oma marju,
viinapuud õitsevad ja lõhnavad.
Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Mu tuvike kaljulõhedes,
kuristiku peidupaigas!
Näita mulle oma nägu,
luba ma kuulen su häält,
sest su hääl on meeldiv
ja su nägu on ilus!”
„Võtke meile kinni rebased,
väikesed rebased,
kes rikuvad viinamägesid,
sest meie viinamäed õitsevad!
Mu kallim on minu,
ja mina kuulun temale,
kes lillekeste keskel karja hoiab.
Kuni tuul kuulutab päeva
ja varjud põgenevad,
tule taas, mu kallim,
nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!”
orgude lilleke.”
„Otsekui lilleke orjavitste keskel,
nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.”
„Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda
ja tema vili on mu suulaele magus.
Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.
Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred,
gasellide või aasa hirvede juures:
ärge eksitage ega äratage armastust,
enne kui see ise tahab!
Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb,
ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
Mu kallim on nagu gasell või noor hirv.
Vaata, ta seisab meie seina taga,
heidab pilgu aknaist sisse,
vaatab läbi võrede.
Mu kallim räägib ja ütleb mulle:
„Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!”
Sest vaata, talv on möödunud,
vihm on läinud oma teed,
maa peal on näha õiekesi,
lauluaeg on tulnud
ja meie maal on kuulda
turteltuvi häält.
Viigipuu küpsetab oma marju,
viinapuud õitsevad ja lõhnavad.
Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Mu tuvike kaljulõhedes,
kuristiku peidupaigas!
Näita mulle oma nägu,
luba ma kuulen su häält,
sest su hääl on meeldiv
ja su nägu on ilus!”
„Võtke meile kinni rebased,
väikesed rebased,
kes rikuvad viinamägesid,
sest meie viinamäed õitsevad!
Mu kallim on minu,
ja mina kuulun temale,
kes lillekeste keskel karja hoiab.
Kuni tuul kuulutab päeva
ja varjud põgenevad,
tule taas, mu kallim,
nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!”