Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Ülemlaul
2Pruudi ja peigmehe kahekĂ”ne„Mina olen Saaroni liilia,
 orgude lilleke.” 

„Otsekui lilleke orjavitste keskel,
 nĂ”nda on mu kullake tĂŒtarlaste keskel.” 

„Otsekui Ă”unapuu metsa puude keskel,
 nĂ”nda on mu kallim noorte meeste keskel.
 Tema varjus ma igatsen istuda
 ja tema vili on mu suulaele magus. 

Tema on mind viinud pidukotta,
 ja selle lipp mu kohal on Armastus. 

Kosutage mind rosinatega,
 elustage mind Ă”untega,
 sest ma olen armastusest haige! 

Tema vasak kÀsi on mu pea all
 ja tema parem kĂ€si kaisutab mind. 

Ma vannutan teid, Jeruusalemma tĂŒtred,
 gasellide vĂ”i aasa hirvede juures:
 Ă€rge eksitage ega Ă€ratage armastust,
 enne kui see ise tahab! 

Mu kallima hÀÀl! Vaata, ta tuleb,
 ronides mĂ€gedel, hĂŒpeldes kĂŒngastel. 

Mu kallim on nagu gasell vÔi noor hirv.
 Vaata, ta seisab meie seina taga,
 heidab pilgu aknaist sisse,
 vaatab lĂ€bi vĂ”rede. 

Mu kallim rÀÀgib ja ĂŒtleb mulle:
 „TĂ”use, mu kullake, mu iludus, ja tule!” 

Sest vaata, talv on möödunud,
 vihm on lĂ€inud oma teed, 

maa peal on nÀha Ôiekesi,
 lauluaeg on tulnud
 ja meie maal on kuulda
 turteltuvi hÀÀlt. 

Viigipuu kĂŒpsetab oma marju,
 viinapuud Ă”itsevad ja lĂ”hnavad.
 TĂ”use, mu kullake, mu iludus, ja tule! 

Mu tuvike kaljulÔhedes,
 kuristiku peidupaigas!
 NĂ€ita mulle oma nĂ€gu,
 luba ma kuulen su hÀÀlt,
 sest su hÀÀl on meeldiv
 ja su nĂ€gu on ilus!” 

„VĂ”tke meile kinni rebased,
 vĂ€ikesed rebased,
 kes rikuvad viinamĂ€gesid,
 sest meie viinamĂ€ed Ă”itsevad! 

Mu kallim on minu,
 ja mina kuulun temale,
 kes lillekeste keskel karja hoiab. 

Kuni tuul kuulutab pÀeva
 ja varjud pĂ”genevad,
 tule taas, mu kallim,
 nagu gasell vĂ”i noor hirv jÀÀrakulistele mĂ€gedele!”