9Tarkuse ja rumaluse küllakutsedTarkus ehitas enesele koja,
raius oma seitse sammast.
Ta tappis tapaloomad, segas veini,
kattis lauagi valmis.
Ta läkitas oma teenijad,
laskis hüüda linna küngastel:
„Kes on kogenematu, pöördugu siia!”
Napiarulisele ta ütles:
„Tulge, sööge mu leiba
ja jooge mu segatud veini!
Jätke maha rumalus, et jääksite elama,
ja käige arukuse teel!”
Kes õpetab pilkajat, toob iseenesele häbi,
ja kes noomib õelat, sellele jääb külge halb märk.
Ära noomi pilkajat, et ta sind ei vihkaks,
noomi tarka, ja ta armastab sind!
Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks,
õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
Issanda kartus on tarkuse algus
ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
Sest minu läbi saavad su päevad paljuks
ja su eluaastad jätkuvad.
Kui oled tark, siis oled tark iseenese jaoks;
ja kui oled pilkaja, siis pead sedagi üksinda kandma.
Meeletusenaine on rahutu,
rumalus ei tunne midagi.
Ta istub oma koja uksel,
istme peal linna küngastel,
kutsudes möödaminejaid,
neid, kes käivad otseradu:
„Kes on kogenematu, pöördugu siia!”
Ja napiarulisele ta ütleb:
„Varastatud vesi on magus
ja salajas söödud leib on hõrk.”
Aga teine ei teagi, et seal on kadunud hinged,
et tema kutsutud on põrgu sügavustes.
raius oma seitse sammast.
Ta tappis tapaloomad, segas veini,
kattis lauagi valmis.
Ta läkitas oma teenijad,
laskis hüüda linna küngastel:
„Kes on kogenematu, pöördugu siia!”
Napiarulisele ta ütles:
„Tulge, sööge mu leiba
ja jooge mu segatud veini!
Jätke maha rumalus, et jääksite elama,
ja käige arukuse teel!”
Kes õpetab pilkajat, toob iseenesele häbi,
ja kes noomib õelat, sellele jääb külge halb märk.
Ära noomi pilkajat, et ta sind ei vihkaks,
noomi tarka, ja ta armastab sind!
Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks,
õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
Issanda kartus on tarkuse algus
ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
Sest minu läbi saavad su päevad paljuks
ja su eluaastad jätkuvad.
Kui oled tark, siis oled tark iseenese jaoks;
ja kui oled pilkaja, siis pead sedagi üksinda kandma.
Meeletusenaine on rahutu,
rumalus ei tunne midagi.
Ta istub oma koja uksel,
istme peal linna küngastel,
kutsudes möödaminejaid,
neid, kes käivad otseradu:
„Kes on kogenematu, pöördugu siia!”
Ja napiarulisele ta ütleb:
„Varastatud vesi on magus
ja salajas söödud leib on hõrk.”
Aga teine ei teagi, et seal on kadunud hinged,
et tema kutsutud on põrgu sügavustes.