1 Mu poeg, pane tähele mu tarkust,
pööra oma kõrv minu arusaamise poole,
2 et tallele panna head nõu
ja et su huuled
võiksid säilitada teadlikkuse!
3 Sest võõra naise huuled tilguvad mett
ja tema suulagi on libedam kui õli.
4 Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi,
terav otsekui kaheterane mõõk.
5 Ta jalad lähevad alla surma,
ta sammud veavad põrguhaua poole.
6 Ta ei pea silmas elurada,
ta jäljed ekslevad,
ilma et ta märkakski.
7 Seepärast, mu pojad, kuulake mind,
ja ärge lahkuge mu suu sõnadest!
8 Hoia oma tee temast kaugel
ja ära mine tema koja ukse ligi,
9 et sa ei annaks oma au mitte teistele
ega oma aastaid armutule,
10 et võõrad ei küllastuks sinu varast
ja su töövaev ei läheks muulase kotta,
11 et sa viimaks ei hakkaks vinguma,
kui su liha ja ihu on lõppenud,
12 ega ütleks: „Miks ma küll vihkasin õpetust
ja miks mu süda põlgas noomitust?
13 Miks ma ei kuulanud juhatajate häält
ega pööranud kõrva õpetajate poole?
14 Peagi oleksin sattunud lausa õnnetusse
keset kogukonda ja kogudust!”
15 Joo vett oma kaevust,
voolavat vett oma allikast!
16 Kas peaksid su lätted valguma tänavale,
su veeojad turgudele?
17 Kuulugu need ainult sinule,
aga mitte koos sinuga võõraile!
18 Olgu õnnistatud su allikas
ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest,
19 kes on otsekui armas emahirv,
kena kaljukits -
ta rinnad joovastagu sind igal ajal,
eksi alati tema kallistustesse.
20 Miks peaksid, mu poeg,
eksima võõra naise juurde,
kaisutama võõramaa naise põue?
21 Sest mehe teed on Issanda silme ees
ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi.
22 Õelat tabavad tema enese süüteod
ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega.
23 Ta sureb õpetuse puudusest
ja läheb eksiteele suurest rumalusest.
5
Hoiatus truudusetuse eest