29Veel Saalomoni tarkustKes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks,
murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.
Õigete rohkusest rahvas rõõmustab,
aga õela valitsedes rahvas ägab.
Tarkuse armastaja rõõmustab oma isa,
aga kes hooradega seltsib, raiskab varanduse.
Kuningas kindlustab maad õiguse abil,
aga pistisevõtja laostab selle.
Mees, kes oma ligimese vastu on libekeelne,
laotab tema jalgadele võrgu.
Kurja inimese üleastumised on talle püüniseks,
aga õige hõiskab ja rõõmustab.
Õiglane tunneb viletsate kohtuasja,
aga õel ei taha sellest aru saada.
Pilkajad kihutavad linna mässama,
aga targad vaigistavad viha.
Kui tark mees rumalaga kohut käib,
siis too kas vihastab või naerab, aga rahu ei saa.
Verejanulised vihkavad vaga,
aga ausameelsed püüavad hoida tema hinge.
Alp paiskab välja kogu oma viha,
aga tark mees vaigistab teda lõpuks.
Kui valitseja paneb tähele valekõnesid,
siis on kõik ta teenrid õelad.
Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist,
Issand valgustab nende mõlema silmi.
Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab,
on aujärg igavesti kindel.
Vits ja noomimine annavad tarkust,
aga omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale.
Kui õelaid saab palju, siis on ka üleastumisi palju,
aga õiged saavad näha nende hukkumist.
Karista oma poega, siis on sul temast rahu
ja ta rõõmustab su hinge!
Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks,
aga Seadust pidades on ta õnnis.
Sõnadega ei saa sulast õpetada,
sest kuigi ta mõistab, ei võta ta kuulda.
Kas näed nobeda kõnega meest?
Ennem võib loota albile kui temale.
Kui sulast noorelt hellitatakse,
siis on ta viimaks tüliks.
Viha pidav inimene õhutab riidu
ja raevutsejal on palju üleastumisi.
Inimest alandab ta oma ülbus,
aga kes on alandliku vaimuga, saab au.
Kes vargaga jagab, vihkab oma hinge:
ta kuuleb küll needmist, aga ei avalda midagi.
Inimeste kartmine paneb püünise,
aga kes loodab Issanda peale, on kaitstud.
Paljud otsivad valitseja poolehoidu,
aga Issandalt tuleb igaühele õigus.
Õigete meelest on jäle ülekohtune mees,
aga õelate meelest on jäle õigel teel käija.
murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.
Õigete rohkusest rahvas rõõmustab,
aga õela valitsedes rahvas ägab.
Tarkuse armastaja rõõmustab oma isa,
aga kes hooradega seltsib, raiskab varanduse.
Kuningas kindlustab maad õiguse abil,
aga pistisevõtja laostab selle.
Mees, kes oma ligimese vastu on libekeelne,
laotab tema jalgadele võrgu.
Kurja inimese üleastumised on talle püüniseks,
aga õige hõiskab ja rõõmustab.
Õiglane tunneb viletsate kohtuasja,
aga õel ei taha sellest aru saada.
Pilkajad kihutavad linna mässama,
aga targad vaigistavad viha.
Kui tark mees rumalaga kohut käib,
siis too kas vihastab või naerab, aga rahu ei saa.
Verejanulised vihkavad vaga,
aga ausameelsed püüavad hoida tema hinge.
Alp paiskab välja kogu oma viha,
aga tark mees vaigistab teda lõpuks.
Kui valitseja paneb tähele valekõnesid,
siis on kõik ta teenrid õelad.
Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist,
Issand valgustab nende mõlema silmi.
Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab,
on aujärg igavesti kindel.
Vits ja noomimine annavad tarkust,
aga omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale.
Kui õelaid saab palju, siis on ka üleastumisi palju,
aga õiged saavad näha nende hukkumist.
Karista oma poega, siis on sul temast rahu
ja ta rõõmustab su hinge!
Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks,
aga Seadust pidades on ta õnnis.
Sõnadega ei saa sulast õpetada,
sest kuigi ta mõistab, ei võta ta kuulda.
Kas näed nobeda kõnega meest?
Ennem võib loota albile kui temale.
Kui sulast noorelt hellitatakse,
siis on ta viimaks tüliks.
Viha pidav inimene õhutab riidu
ja raevutsejal on palju üleastumisi.
Inimest alandab ta oma ülbus,
aga kes on alandliku vaimuga, saab au.
Kes vargaga jagab, vihkab oma hinge:
ta kuuleb küll needmist, aga ei avalda midagi.
Inimeste kartmine paneb püünise,
aga kes loodab Issanda peale, on kaitstud.
Paljud otsivad valitseja poolehoidu,
aga Issandalt tuleb igaühele õigus.
Õigete meelest on jäle ülekohtune mees,
aga õelate meelest on jäle õigel teel käija.