28Veel Saalomoni tarkustÕel põgeneb, kuigi ei ole tagaajajat,
aga õige on julge nagu noor lõvi.
Üleastumise ajal on maal palju valitsejaid,
aga mõistliku ja targa mehe puhul püsib kindel kord kaua.
Kehv mees, kes rõhub viletsaid,
on otsekui vihm, mis uhub ega jäta leiba.
Seaduse hülgajad kiidavad õelaid,
aga Seaduse täitjad võitlevad nende vastu.
Kurjad inimesed ei mõista, mis on õige,
aga kes Issandat otsivad, mõistavad täiesti.
Parem vaene, kes elab vagaduses,
kui rikas, kelle teed on kõverad.
Kes peab Seadust, on mõistlik poeg,
aga kes seltsib kergemeelsetega, teeb oma isale häbi.
Kes suurendab oma varandust rendi ja kasu läbi,
kogub seda sellele, kes halastab vaeste peale.
Kes pöörab oma kõrva ära Seadust kuulmast,
selle palvegi on jäledus.
Kes eksitab õigeid kurjale teele,
langeb omaenese auku,
aga vagad saavad hea pärisosa.
Rikas mees on iseenese silmis tark,
aga arusaaja vaene näeb teda läbi.
Kui õiged hõiskavad, on kõik suurepärane,
aga kui õelad tõusevad, peavad inimesed peitu pugema.
Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile,
aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu.
Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat,
aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse.
Otsekui möirgav lõvi või kallale kargav karu
on vaese rahva õel valitseja.
Vürst, kel puudub arukus, on suur rõhuja,
aga kes vihkab ahnust, pikendab oma päevi.
Inimene, keda rõhub veresüü,
olgu põgenik kuni hauani,
ükski ärgu aidaku teda!
Kes elab laitmatult, päästetakse,
aga kes käib kõveraid teid, ükskord langeb.
Kes oma maad harib, saab külluses leiba,
aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust.
Ustav mees saab suure õnnistuse,
aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta.
Ei ole hea olla erapoolik,
ent leivapalukese pärast saab mõnigi üleastujaks.
Kade mees tahab kiiresti saada rikkaks,
aga ta ei tea, et temale tuleb kätte puudus.
Kes teist inimest noomib,
leiab lõpuks enam tänu kui libekeelne.
Kes oma isalt ja emalt riisub ja ütleb:
„See pole üleastumine”, on röövlite seltsimees.
Ablas hing õhutab riidu,
aga kes loodab Issanda peale, kosub.
Kes loodab oma südame peale, on alp,
aga kes käib tarkuses, pääseb.
Kes annab kehvale, sellele ei tule puudust,
aga kes oma silmad suleb, saab palju sajatusi.
Kui õelad tõusevad, poevad inimesed peitu,
aga kui nad hukkuvad, rohkeneb õigete hulk.
aga õige on julge nagu noor lõvi.
Üleastumise ajal on maal palju valitsejaid,
aga mõistliku ja targa mehe puhul püsib kindel kord kaua.
Kehv mees, kes rõhub viletsaid,
on otsekui vihm, mis uhub ega jäta leiba.
Seaduse hülgajad kiidavad õelaid,
aga Seaduse täitjad võitlevad nende vastu.
Kurjad inimesed ei mõista, mis on õige,
aga kes Issandat otsivad, mõistavad täiesti.
Parem vaene, kes elab vagaduses,
kui rikas, kelle teed on kõverad.
Kes peab Seadust, on mõistlik poeg,
aga kes seltsib kergemeelsetega, teeb oma isale häbi.
Kes suurendab oma varandust rendi ja kasu läbi,
kogub seda sellele, kes halastab vaeste peale.
Kes pöörab oma kõrva ära Seadust kuulmast,
selle palvegi on jäledus.
Kes eksitab õigeid kurjale teele,
langeb omaenese auku,
aga vagad saavad hea pärisosa.
Rikas mees on iseenese silmis tark,
aga arusaaja vaene näeb teda läbi.
Kui õiged hõiskavad, on kõik suurepärane,
aga kui õelad tõusevad, peavad inimesed peitu pugema.
Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile,
aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu.
Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat,
aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse.
Otsekui möirgav lõvi või kallale kargav karu
on vaese rahva õel valitseja.
Vürst, kel puudub arukus, on suur rõhuja,
aga kes vihkab ahnust, pikendab oma päevi.
Inimene, keda rõhub veresüü,
olgu põgenik kuni hauani,
ükski ärgu aidaku teda!
Kes elab laitmatult, päästetakse,
aga kes käib kõveraid teid, ükskord langeb.
Kes oma maad harib, saab külluses leiba,
aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust.
Ustav mees saab suure õnnistuse,
aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta.
Ei ole hea olla erapoolik,
ent leivapalukese pärast saab mõnigi üleastujaks.
Kade mees tahab kiiresti saada rikkaks,
aga ta ei tea, et temale tuleb kätte puudus.
Kes teist inimest noomib,
leiab lõpuks enam tänu kui libekeelne.
Kes oma isalt ja emalt riisub ja ütleb:
„See pole üleastumine”, on röövlite seltsimees.
Ablas hing õhutab riidu,
aga kes loodab Issanda peale, kosub.
Kes loodab oma südame peale, on alp,
aga kes käib tarkuses, pääseb.
Kes annab kehvale, sellele ei tule puudust,
aga kes oma silmad suleb, saab palju sajatusi.
Kui õelad tõusevad, poevad inimesed peitu,
aga kui nad hukkuvad, rohkeneb õigete hulk.