26Veel Saalomoni tarkustNagu lumi suvel ja vihm lõikusajal,
nõnda ei sobi albile au.
Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke,
nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide.
Hobusele piits, eeslile valjad
ja alpide seljale vits.
Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes,
et sinagi ei saaks tema sarnaseks!
Vasta albile ta rumaluse peale,
et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!
Kes albiga sõna saadab,
raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda.
Nagu lonkuri jalgade kõikumine
on õpetussõna alpide suus.
Otsekui asetaks kivi lingule,
nõnda on albile au andmine.
Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits
on õpetussõna alpide suus.
Nagu kütt, kes haavab kõiki,
on see, kes palkab albi või palkab möödujaid.
Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer
on oma rumalust kordav alp.
Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark,
siis on albil enam lootust kui temal.
Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal!
Kiskja keset turgu!
Uks pöörleb hingedel,
laisk oma asemel.
Laisk pistab käe kaussi,
aga ei viitsi seda suu juurde viia.
Laisk on iseenese meelest
targem kui seitse arukalt vastajat.
Otsekui koera kõrvust haarab kinni see,
kes mööda minnes vihastab riiu pärast,
millega temal ei ole tegemist.
Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli,
on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb:
Ma teen ju ainult nalja.
Puude puudusel kustub tuli,
ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli.
Mida söed hõõgusele ja puud tulele,
seda on riiakas mees tüli õhutamisel.
Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad
ja need lähevad otse sisikonna soppidesse.
Põlevad huuled ja kuri süda
on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk.
Vihkaja teeskleb huultega,
aga südames ta haub pettust:
kui ta teeb oma hääle mahedaks,
siis ära usu teda,
sest tal on seitse jäledust südames.
Vihkamine katab ennast kavalasti,
aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks.
Kes kaevab augu,
langeb ise sinna sisse,
ja kes paneb kivi veerema,
selle peale see veereb tagasi.
Valelik keel vihkab oma ohvreid,
ja meelitaja suu valmistab hukatuse.
nõnda ei sobi albile au.
Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke,
nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide.
Hobusele piits, eeslile valjad
ja alpide seljale vits.
Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes,
et sinagi ei saaks tema sarnaseks!
Vasta albile ta rumaluse peale,
et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!
Kes albiga sõna saadab,
raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda.
Nagu lonkuri jalgade kõikumine
on õpetussõna alpide suus.
Otsekui asetaks kivi lingule,
nõnda on albile au andmine.
Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits
on õpetussõna alpide suus.
Nagu kütt, kes haavab kõiki,
on see, kes palkab albi või palkab möödujaid.
Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer
on oma rumalust kordav alp.
Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark,
siis on albil enam lootust kui temal.
Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal!
Kiskja keset turgu!
Uks pöörleb hingedel,
laisk oma asemel.
Laisk pistab käe kaussi,
aga ei viitsi seda suu juurde viia.
Laisk on iseenese meelest
targem kui seitse arukalt vastajat.
Otsekui koera kõrvust haarab kinni see,
kes mööda minnes vihastab riiu pärast,
millega temal ei ole tegemist.
Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli,
on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb:
Ma teen ju ainult nalja.
Puude puudusel kustub tuli,
ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli.
Mida söed hõõgusele ja puud tulele,
seda on riiakas mees tüli õhutamisel.
Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad
ja need lähevad otse sisikonna soppidesse.
Põlevad huuled ja kuri süda
on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk.
Vihkaja teeskleb huultega,
aga südames ta haub pettust:
kui ta teeb oma hääle mahedaks,
siis ära usu teda,
sest tal on seitse jäledust südames.
Vihkamine katab ennast kavalasti,
aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks.
Kes kaevab augu,
langeb ise sinna sisse,
ja kes paneb kivi veerema,
selle peale see veereb tagasi.
Valelik keel vihkab oma ohvreid,
ja meelitaja suu valmistab hukatuse.