14Saalomoni tarkusTark naine ehitab enesele koja,
aga rumalus kisub selle maha oma kätega.
Ausasti elab, kes Issandat kardab,
aga eksiteedel käib, kes teda põlgab.
Rumala suus on vits ta uhkusele,
aga tarku kaitsevad nende huuled.
Kus pole härgi, seal puudub vili,
aga härja rammuga saab palju saaki.
Tõetruu tunnistaja ei valeta,
aga valetunnistaja sepitseb valesid.
Pilkaja otsib tarkust ilmaaegu,
aga arukale on tunnetus kerge.
Mine ära albi mehe juurest,
sest seal sa ei märka teadlikke huuli.
Mõistliku mehe tarkus on tunda oma teed,
aga alpide rumalus eksitab.
Rumalad pilkavad süüohvrit,
aga õigete keskel on hea meel.
Süda tunneb omaenese kibedust
ja võõras ei saa segada tema rõõmu.
Õelate koda hävitatakse,
aga õigete telk haljendab.
Mehe meelest on mõnigi tee õige,
aga lõpuks on see surmatee.
Naerdeski võib süda valutada
ja rõõmule võib järgneda meelehärm.
Truudusetu süda küllastub oma viisidest,
aga hea mees oma tegudest.
Lihtsameelne usub iga sõna,
aga taiplik paneb tähele oma samme.
Tark kardab ja hoidub kurjast,
aga alp on jultunud ja enesekindel.
Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult,
salasepitsejat meest vihatakse.
Lihtsameelsed pärivad rumaluse,
aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
Kurjad peavad kummardama heade ees
ja õelad õigete väravais.
Kehva vihkab tema sõbergi,
aga rikast armastavad paljud.
Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu,
aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja?
Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
Igast vaevanägemisest on kasu,
aga tühjast kõnest ainult kahju.
Tarkade kroon on nende rikkus,
alpide rumalus jääb rumaluseks.
Tõetruu tunnistaja päästab hingi,
aga kes sepitseb valesid, petab.
Issanda kartuses on tugeva lootus
ja varjupaik tema lastele.
Issanda kartus on eluallikas
surmapaeltest pääsemiseks.
Rahva rohkus on kuninga uhkus,
aga rahva vähesus on vürsti hukk.
Pikameelsel on palju arukust,
aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.
Südamerahu on ihule eluks,
aga kadedus on otsekui mädanik luudes.
Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat,
aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.
Õel kukutatakse tema kurjuse pärast,
aga õigel on surmaski varjupaik.
Mõistliku südames hingab tarkus,
aga alpide sees pole seda tunda.
Õiglus ülendab rahvast,
aga patt on teotuseks rahvahõimudele.
Kuningal on hea meel targast sulasest,
aga tema viha tabab häbiväärselt toimijat.
aga rumalus kisub selle maha oma kätega.
Ausasti elab, kes Issandat kardab,
aga eksiteedel käib, kes teda põlgab.
Rumala suus on vits ta uhkusele,
aga tarku kaitsevad nende huuled.
Kus pole härgi, seal puudub vili,
aga härja rammuga saab palju saaki.
Tõetruu tunnistaja ei valeta,
aga valetunnistaja sepitseb valesid.
Pilkaja otsib tarkust ilmaaegu,
aga arukale on tunnetus kerge.
Mine ära albi mehe juurest,
sest seal sa ei märka teadlikke huuli.
Mõistliku mehe tarkus on tunda oma teed,
aga alpide rumalus eksitab.
Rumalad pilkavad süüohvrit,
aga õigete keskel on hea meel.
Süda tunneb omaenese kibedust
ja võõras ei saa segada tema rõõmu.
Õelate koda hävitatakse,
aga õigete telk haljendab.
Mehe meelest on mõnigi tee õige,
aga lõpuks on see surmatee.
Naerdeski võib süda valutada
ja rõõmule võib järgneda meelehärm.
Truudusetu süda küllastub oma viisidest,
aga hea mees oma tegudest.
Lihtsameelne usub iga sõna,
aga taiplik paneb tähele oma samme.
Tark kardab ja hoidub kurjast,
aga alp on jultunud ja enesekindel.
Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult,
salasepitsejat meest vihatakse.
Lihtsameelsed pärivad rumaluse,
aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
Kurjad peavad kummardama heade ees
ja õelad õigete väravais.
Kehva vihkab tema sõbergi,
aga rikast armastavad paljud.
Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu,
aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja?
Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
Igast vaevanägemisest on kasu,
aga tühjast kõnest ainult kahju.
Tarkade kroon on nende rikkus,
alpide rumalus jääb rumaluseks.
Tõetruu tunnistaja päästab hingi,
aga kes sepitseb valesid, petab.
Issanda kartuses on tugeva lootus
ja varjupaik tema lastele.
Issanda kartus on eluallikas
surmapaeltest pääsemiseks.
Rahva rohkus on kuninga uhkus,
aga rahva vähesus on vürsti hukk.
Pikameelsel on palju arukust,
aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.
Südamerahu on ihule eluks,
aga kadedus on otsekui mädanik luudes.
Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat,
aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.
Õel kukutatakse tema kurjuse pärast,
aga õigel on surmaski varjupaik.
Mõistliku südames hingab tarkus,
aga alpide sees pole seda tunda.
Õiglus ülendab rahvast,
aga patt on teotuseks rahvahõimudele.
Kuningal on hea meel targast sulasest,
aga tema viha tabab häbiväärselt toimijat.