13Saalomoni tarkusTark poeg kuulab isa õpetust,
aga pilkaja ei kuula sõitlustki.
Oma suu viljast sööb mees head,
aga autute igatsuseks on vägivald.
Kes valvab oma suud, hoiab oma hinge,
aga huulte ammuliajajat tabab hukatus.
Laisa hing igatseb asjata,
aga virkade hing kosub.
Õige vihkab valelikkust,
aga õel toimib vastikult ja häbiväärselt.
Õigus kaitseb seda, kelle tee on laitmatu,
aga õelus kukutab patuse.
Üks näib rikkana, aga tal ei ole midagi,
teine näib vaesena, aga tal on palju vara.
Mehe hinge lunahind on tema rikkus,
aga vaesel pole vaja sõitlust kuulda.
Õigete valgus paistab rõõmsasti,
aga õelate lamp kustub ära.
Ülbusest tõuseb riid,
aga kes nõu kuulda võtavad, on targad.
Hõlpsalt saadud varandus kahaneb,
aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda.
Pikk ootus teeb südame haigeks,
aga täideläinud igatsus on elupuu.
Kes põlgab sõna, teeb enesele kahju,
aga kes kardab käsku, saab tasu.
Targa õpetus on eluallikas
surmapaeltest pääsemiseks.
Peenetundelisus toob poolehoidu,
aga hoolimatute tee on hukatus.
Taibukas teeb kõike teadlikult,
aga alp näitab oma rumalust.
Õel käskjalg toob õnnetuse,
aga ustav saadik toob tervise.
Vaesus ja häbi on sellel, kes ei hooli õpetusest,
aga kes noomimist tähele paneb, seda austatakse.
Täideläinud igatsus on hingele armas,
kurjast hoidumine on alpide meelest hirmus.
Kes tarkadega läbi käib, saab targaks,
aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti.
Õnnetus ajab taga patuseid,
aga õiged saavad palgaks õnne.
Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi,
aga patuse vara talletatakse õigele.
Kehvade uudismaa annab palju leiba,
aga mõni hukkub ülekohtu tõttu.
Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega,
aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.
Õige sööb nii palju, kui ta süda kutsub,
aga õelate kõht on tühi.
aga pilkaja ei kuula sõitlustki.
Oma suu viljast sööb mees head,
aga autute igatsuseks on vägivald.
Kes valvab oma suud, hoiab oma hinge,
aga huulte ammuliajajat tabab hukatus.
Laisa hing igatseb asjata,
aga virkade hing kosub.
Õige vihkab valelikkust,
aga õel toimib vastikult ja häbiväärselt.
Õigus kaitseb seda, kelle tee on laitmatu,
aga õelus kukutab patuse.
Üks näib rikkana, aga tal ei ole midagi,
teine näib vaesena, aga tal on palju vara.
Mehe hinge lunahind on tema rikkus,
aga vaesel pole vaja sõitlust kuulda.
Õigete valgus paistab rõõmsasti,
aga õelate lamp kustub ära.
Ülbusest tõuseb riid,
aga kes nõu kuulda võtavad, on targad.
Hõlpsalt saadud varandus kahaneb,
aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda.
Pikk ootus teeb südame haigeks,
aga täideläinud igatsus on elupuu.
Kes põlgab sõna, teeb enesele kahju,
aga kes kardab käsku, saab tasu.
Targa õpetus on eluallikas
surmapaeltest pääsemiseks.
Peenetundelisus toob poolehoidu,
aga hoolimatute tee on hukatus.
Taibukas teeb kõike teadlikult,
aga alp näitab oma rumalust.
Õel käskjalg toob õnnetuse,
aga ustav saadik toob tervise.
Vaesus ja häbi on sellel, kes ei hooli õpetusest,
aga kes noomimist tähele paneb, seda austatakse.
Täideläinud igatsus on hingele armas,
kurjast hoidumine on alpide meelest hirmus.
Kes tarkadega läbi käib, saab targaks,
aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti.
Õnnetus ajab taga patuseid,
aga õiged saavad palgaks õnne.
Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi,
aga patuse vara talletatakse õigele.
Kehvade uudismaa annab palju leiba,
aga mõni hukkub ülekohtu tõttu.
Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega,
aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.
Õige sööb nii palju, kui ta süda kutsub,
aga õelate kõht on tühi.