10Saalomoni tarkusSaalomoni õpetussõnad:
Tark poeg rõõmustab isa,
aga alp poeg on emale meelehärmiks.
Ülekohtuselt saadud varandustest pole kasu,
aga õiglus päästab surmast.
Issand ei lase nälgida õiget hinge,
aga ta tõrjub tagasi õelate himu.
Laisk käsi toob vaesuse,
aga virgad käed teevad rikkaks.
Taibukas poeg kogub suvel,
aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.
Õige pea peale tulevad õnnistused,
aga õelate suus peitub vägivald.
Mälestus õigest jääb õnnistuseks,
aga õelate nimi kõduneb.
Kes on südamelt tark, võtab käsud vastu,
aga huultelt meeletu libastub.
Kes elab laitmatult, elab julgesti,
aga kelle teed on kõverad,
selle käsi käib halvasti.
Kes pilgutab silmi, põhjustab valu,
ja huultelt meeletu libastub.
Õiglase suu on eluallikas,
aga õelate suus peitub vägivald.
Vihkamine õhutab riidu,
aga armastus katab kinni kõik üleastumised.
Mõistliku huultel leidub tarkust,
aga meeletu seljale on vitsa vaja.
Targad panevad tallele, mida teavad,
aga rumala suu toob hukatuse lähedale.
Rikka varandus on tema tugev linn,
vaestele on nende vaesus hukatuseks.
Õige inimese töötasu on eluks,
õela tulu on patuks.
Kes hoiab õpetust, on elurajal,
aga kes põlgab noomimist, eksib ära.
Kes peab salaviha, selle huuled on valelikud,
ja kes ajab laimujuttu, on alp.
Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine,
aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik.
Õiglase keel on valitud hõbe,
õelate süda on vähe väärt.
Õiglase huuled kosutavad paljusid,
aga rumalad surevad arunappuse pärast.
See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks,
ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde.
Albile meeldib teha häbitegusid,
aga mõistlikule mehele meeldib tarkus.
Mida õel kardab, see tabab teda,
aga õigete igatsus rahuldatakse.
Kui torm üle käib, siis pole enam õelat,
aga õigel on igavene alus.
Nagu äädikas hammastele ja suits silmadele,
nõnda on laisk sellele, kes tema läkitab.
Issanda kartus jätkab elupäevi,
aga õelate aastaid lühendatakse.
Õigete ootus on rõõm,
aga õelate lootus hukkub.
Issanda tee on kindluseks laitmatule,
aga kurjategijaile on ta hukatuseks.
Õige ei kõigu iialgi,
aga õelad ei jää maale elama.
Õiglase suu edendab tarkust,
aga valelik keel hävitatakse.
Õiglase huuled teavad, mis on meelepärane,
aga õelate suu on pöörane.
Tark poeg rõõmustab isa,
aga alp poeg on emale meelehärmiks.
Ülekohtuselt saadud varandustest pole kasu,
aga õiglus päästab surmast.
Issand ei lase nälgida õiget hinge,
aga ta tõrjub tagasi õelate himu.
Laisk käsi toob vaesuse,
aga virgad käed teevad rikkaks.
Taibukas poeg kogub suvel,
aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.
Õige pea peale tulevad õnnistused,
aga õelate suus peitub vägivald.
Mälestus õigest jääb õnnistuseks,
aga õelate nimi kõduneb.
Kes on südamelt tark, võtab käsud vastu,
aga huultelt meeletu libastub.
Kes elab laitmatult, elab julgesti,
aga kelle teed on kõverad,
selle käsi käib halvasti.
Kes pilgutab silmi, põhjustab valu,
ja huultelt meeletu libastub.
Õiglase suu on eluallikas,
aga õelate suus peitub vägivald.
Vihkamine õhutab riidu,
aga armastus katab kinni kõik üleastumised.
Mõistliku huultel leidub tarkust,
aga meeletu seljale on vitsa vaja.
Targad panevad tallele, mida teavad,
aga rumala suu toob hukatuse lähedale.
Rikka varandus on tema tugev linn,
vaestele on nende vaesus hukatuseks.
Õige inimese töötasu on eluks,
õela tulu on patuks.
Kes hoiab õpetust, on elurajal,
aga kes põlgab noomimist, eksib ära.
Kes peab salaviha, selle huuled on valelikud,
ja kes ajab laimujuttu, on alp.
Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine,
aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik.
Õiglase keel on valitud hõbe,
õelate süda on vähe väärt.
Õiglase huuled kosutavad paljusid,
aga rumalad surevad arunappuse pärast.
See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks,
ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde.
Albile meeldib teha häbitegusid,
aga mõistlikule mehele meeldib tarkus.
Mida õel kardab, see tabab teda,
aga õigete igatsus rahuldatakse.
Kui torm üle käib, siis pole enam õelat,
aga õigel on igavene alus.
Nagu äädikas hammastele ja suits silmadele,
nõnda on laisk sellele, kes tema läkitab.
Issanda kartus jätkab elupäevi,
aga õelate aastaid lühendatakse.
Õigete ootus on rõõm,
aga õelate lootus hukkub.
Issanda tee on kindluseks laitmatule,
aga kurjategijaile on ta hukatuseks.
Õige ei kõigu iialgi,
aga õelad ei jää maale elama.
Õiglase suu edendab tarkust,
aga valelik keel hävitatakse.
Õiglase huuled teavad, mis on meelepärane,
aga õelate suu on pöörane.