Piibel.NET
Kohtumõistjate raamatKohtumõistjate
 
Eestikeelne Piibel 1997
19Gibealaste häbitegu Ja neil päevil, kui Iisraelis ei olnud kuningat, elas
 keegi leviit võõrana Efraimi mäestikus kõrvalises kohas ja
 võttis enesele liignaise Petlemmast Juudamaalt.

Aga tema liignaine vihastas ta peale ja läks tema juurest
 ära oma isakotta Petlemma Juudamaale ning oli seal neli kuud.

Siis ta mees võttis kätte ja läks temale järele, et rääkida
 temale südamesse ja tuua ta tagasi; mehega koos oli ta teener
 ja eeslipaar. Naine viis tema oma isakotta ja kui nooriku isa
 teda nägi, siis tuli ta rõõmsasti temale vastu.

Ja tema äi, nooriku isa, pidas teda kinni, nõnda et ta jäi
 tema juurde kolmeks päevaks; nad sõid ja jõid ning ööbisid
 seal.

Neljandal päeval tõusid nad hommikul vara teeleminekuks,
 aga nooriku isa ütles oma väimehele: „Toeta oma südant
 leivapalukesega, pärast seda võite siis minna!”

Ja nad istusid ning sõid ja jõid üheskoos; siis
 ütles nooriku isa mehele: „Ole ometi nõus ja jää ööseks, ja su
 süda olgu rõõmus!”

Aga mees tõusis minekule; siis ta äi käis temale väga peale
 ja ta pöördus ümber ning jäi ööseks sinna.

Ja ta tõusis viienda päeva hommikul vara teeleminekuks, aga
 nooriku isa ütles temale: „Toeta oma südant ja viibige kuni
 päevaloodeni!” Ja nad sõid kahekesi.

Siis tõusis mees minekule, tema ja ta liignaine ja ta
 teener, aga tema äi, nooriku isa, ütles talle: „Vaata ometi, päev
 kaldub õhtusse! Jääge ööseks, näe, päev on ju lõppemas! Jää ööseks siia
 ja su süda olgu rõõmus! Aga homme tõuske vara
 teeleminekuks, et sa jõuaksid oma telki!”

Aga mees ei tahtnud jääda ööseks, vaid tõusis ja läks ning
 jõudis Jebuusi, see on Jeruusalemma kohale; temal oli kaasas
 saduldatud eeslipaar, samuti oli ta liignaine koos temaga.

Kui nad olid Jebuusi juures, oli päike juba väga madalal
 ja teener ütles oma isandale: „Tule nüüd, põikame sellesse
 jebuuslaste linna ja jääme sinna ööseks!”

Aga ta isand ütles temale: „Me ei pöördu mitte võõraste
 linna, kes pole Iisraeli laste hulgast, vaid läheme edasi
 Gibeasse!”

Ja ta ütles oma teenrile: „Tule, et jõuaksime ühte neist
 paikadest ja saaksime ööbida Gibeas või Raamas!”

Siis nad läksid sealt mööda ja käisid edasi ning päike
 loojus, kui nad olid Benjaminile kuuluva Gibea ligidal.

Ja nad põikasid sinna, et minna Gibeasse öömajale; ta tuli
 ja jäi linna turule, sest ei olnud kedagi, kes oleks neid võtnud
 oma kotta öömajale.

Aga vaata, õhtul tuli üks vana mees väljalt töölt; see
 mees oli Efraimi mäestikust ja elas võõrana Gibeas; selle paiga
 mehed olid aga benjaminlased.

Ja tõstes oma silmad üles ning nähes teekäijat meest linna
 turul, ütles vana mees: „Kuhu sa lähed ja kust sa tuled?”

Ja ta vastas temale: „Me oleme teel Petlemmast Juudamaalt
 Efraimi mäestiku ääremaile, sest ma olen sealt; ma käisin
 Petlemmas Juudamaal ja olen minemas Issanda koja poole; aga
 keegi ei võta mind oma kotta.

Meie eeslite jaoks on niihästi õlgi kui toitu, nõndasamuti
 on mul ka leiba ja veini; su teenijal ja poisil, kes on koos
 su sulasega, ei puudu midagi.”

Siis ütles vana mees: „Rahu olgu sulle! Igatahes on mul
 olemas kõik, mis sul on vaja, ära ainult jää ööseks
 turule!”

Ja ta viis tema oma kotta ning segas eeslitele toitu; ja
 nad pesid oma jalgu ning sõid ja jõid.

Aga kui nende südamed olid rõõmsad, vaata, siis piirasid
 linna mehed, kõlvatud mehed, koja ümber, tagusid ukse pihta ja
 rääkisid vanale mehele, koja omanikule, öeldes: „Too välja see
 mees, kes tuli su kotta, ja me pruugime teda!”

Siis läks mees, koja omanik, välja nende juurde ja ütles
 neile: „Ei, mu vennad, ärge tehke kurja, sellepärast et see mees
 tuli mu kotta! Ärge tehke niisugust jäledust!

Vaata, siin on mu neitsilik tütar ja selle mehe liignaine!
 Ma toon nemad välja, magatage neid ja talitage nendega, nagu teie
 silmis hea on! Aga selle mehega ärge tehke seda jäledust!”

Ent mehed ei tahtnud teda kuulata; siis haaras mees oma
 liignaise ja viis ta õue nende juurde; nad ühtisid naisega ja
 tarvitasid tema kallal vägivalda kogu öö kuni hommikuni, ja
 lasksid tal minna, kui hakkas koitma.

Ja naine tuli hommiku koites ning langes selle mehe koja
 ukse ette, kus ta isand oli, jäädes sinna, kuni läks valgeks.

Kui tema isand hommikul tõusis ja avas koja uksed ja tuli
 välja, et minna oma teekonnale, vaata, siis lamas naine, tema
 liignaine, koja ukse ees ja ta käed olid läve peal.

Ta ütles naisele: „Tõuse ja lähme!” Aga too ei vastanud.
 Siis tõstis mees ta eesli selga, võttis kätte ja läks koju.

Ja kui ta jõudis oma kotta, siis võttis ta noa, haaras oma
 liignaise ja lõikas tema luid-liikmeid mööda kaheteistkümneks
 tükiks ning läkitas need Iisraeli kõigisse paigusse.

Ja igaüks, kes seda nägi, ütles: „Midagi niisugust ei ole
 sündinud ega nähtud alates sellest ajast, kui Iisraeli lapsed
 tulid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani. Mõelge sellele, pidage
 nõu ja kõnelge!”