Piibel.NET
Joona
 
Eestikeelne Piibel 1997
4Joona meelepaha ja Issanda arm Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
Ja ta palus Issandat ning ütles: „Oh Issand! Eks olnud see minugi
 sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel
 korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja
 halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed
 kurja.

Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on
 parem surra kui elada!”

Aga Issand küsis: „Kas sul on õigus vihastada?”
Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi
 enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga
 juhtub.

Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona
 kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona
 rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.

Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris
 kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.

Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja
 päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus
 enesele surma ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”

Aga Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu
 pärast?” Tema vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.”

Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille
 kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe
 ööga sündis ja ühe ööga hukkus,

aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale,
 kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska
 vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!”