Piibel.NET
Kiri heebrealasteleHeebrealaste
 
Eestikeelne Piibel 1997
11Usust ja uskujatest muistsel ajal Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade
 tõendus.

Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi,
 nii et nägematust on sündinud nähtav.

Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta
 sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta
 tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.

Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud
 enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli
 ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.

Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb
 Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga
 neile, kes teda otsivad.

Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei
 olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks;
 ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks,
 mis tuleb usust.

Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika,
 mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.

Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades
 telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.

Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest
 hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.

Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu
 kaotanud
 mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva
 mere rannal, mida ei saa ära lugeda.

Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja
 tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja
 majalised maa peal.

Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad
 kodumaad.

Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud,
 küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.

Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad.
 Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende
 Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.

Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki;
 tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu;

tema, kellele oli öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.”
Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada,
 seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.

Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas
 Jumalat oma kepi najal.

Usus tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste
 lahkumist ja andis käsu oma luude kohta.

Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud
 varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust.

Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end
 nimetada vaarao tütre pojaks.

Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest
 aega nautida pattu,

sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust
 Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole.

Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest
 otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.

Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et
 hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi.

Usus läbisid nad Punase mere otsekui kuiva maa, ja kui egiptlased
 püüdsid teha sedasama, siis nad uppusid.

Usus langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende
 ümber.

Usus ei hukkunud hoor Raahab koos sõnakuulmatutega, sest ta
 oli rahuga vastu võtnud salakuulajad.

Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist,
 Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest,

kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said
 kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud,

kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said
 nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.

Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid
 end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada
 paremat ülestõusmist.

Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja
 vanglat.

Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga
 hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi,
 puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.

Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja
 mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.

Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei
 saanud nad kätte tõotust,

sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad
 ilma meieta ei saaks täiuslikuks.