Piibel.NET
Baaruk
 
Eestikeelne Piibel 1997
6Jeremija kiri Ärakiri kirjast, mille Jeremija saatis neile, keda Paabeli
 kuningas oli viimas vangidena Paabelisse, et neile kuulutada, mida
 Jumal oli käskinud ütelda:„Nende pattude pärast, mida te olete teinud Jumala vastu, viib
 Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, teid vangidena Paabelisse.

Kui olete jõudnud Paabelisse, siis te jääte sinna paljudeks
 aastateks ja pikaks ajaks, seitsmeks inimpõlveks. Aga pärast seda
 toon ma teid sealt ära rahus.

Paabelis te näete nüüd hõbe-, kuld- ja puujumalaid, keda õlgadel
 kantakse, kes paganaile hirmu teevad.

Vaadake siis ette, et teiegi ei saaks muulaste sarnaseks ega
 hakkaks neid ebajumalaid kartma,

nähes, et rahvahulk kummardab neid ees ja taga! Pigem ütelge
 südames: „Sind, Issand, peab kummardama!”

Sest minu ingel on teiega ja tema otsib teie hingi.
Ebajumalate keeled on voolitud käsitööliste poolt. Nad ise
 on kullatud ja hõbetatud, nad on pettus, ja nad ei saa rääkida.

Otsekui ehteid armastava neitsi jaoks võetakse kulda, et
 valmistada kroone oma jumalate pähe.

Aga juhtub ka, et preestrid varastavad oma jumalailt kulda ja
 hõbedat iseenese tarbeks, andes neilt võetut ka hooradele, kes nende
 katuse all on.

Neid hõbe-, kuld- ja puujumalaid ehivad nad riietega nagu
 inimesi. Need aga ei suuda ennast kaitsta tuhmumise ja koide vastu.

Olgugi nad riietatud purpurrüüsse, tuleb nende palgeilt pühkida
 templi tolmu, mida nende peal on paksult.

Ebajumalal on valitsuskepp nagu inimesel, maa kohtumõistjal,
 ometi ei saa ta hukata seda, kes tema vastu pattu teeb.

Tal on käes mõõk ja kirves, kuigi ta ei saa ennast päästa
 sõjast ega röövlite käest.

Sellest tuntakse, et nad ei ole jumalad. Ärge siis kartke neid!
Sest otsekui inimese katkiläinud tarbeese on muutunud kõlbmatuks,
 nõnda on lugu ka nende templitesse pandud jumalatega.

Nende silmad on täis tolmu sisseastujate jalgadest.
Ja nõnda kui sellele, kes on eksinud kuninga vastu, suletakse väljapääsud
 nagu hukkamisele viidavale, nõnda ka preestrid kindlustavad
 nende templeid uste, lukkude ja riividega, et röövlid ei saaks neid
 röövida.

Nad läidavad neile lampe rohkem kui iseendile, ometi ei näe
 nad midagi.

Nendega on lugu nagu templi talaga: nende süda, nagu öeldakse,
 kõduneb. Maa järaskid närivad neid ja nende riideid, ilma et nad
 märkaksid.

Nende pale on mustunud templi suitsust.
Nende keha peale ja pähe lendavad nahkhiired, pääsukesed ja muud
 linnud. Kassidki istuvad sinna.

Sellest te mõistate, et need ei ole jumalad. Ärge kartke neid!
Kui kullalt, millega need on toredaks karratud, mustust ei
 pühita, siis nad ei hiilga. Nad ei märganudki, et neid valati.

Need on ostetud mis tahes hinnaga, ometi ei ole neis hinge.
Et nad on jalutud, siis kantakse neid õlgadel, nõnda näitavad
 nad
 inimestele oma häbi, ja needki, kes neid teenivad, peavad häbenema,
 sest kui ebajumal maha kukub, siis ei tõuse ta eales ise üles.

Ja kui ta on püsti pandud, siis ta iseenesest ei liigu, või kui
 ta on kokku vajunud, siis ta ennast sirgu ei aja, vaid tema ette pannakse
 ohvriande nagu surnutele.

Neile ohverdatu müüvad nende preestrid, tarvitades seda omaenese
 kasuks. Nõndasamuti teevad ka nende naised: soolavad ohvriliha ega
 jaota seda vaesele ja väetile. Nende ohvreid puudutavad roojased ja
 nurganaised.

Kui te nüüd sellest teate, et need ei ole jumalad, siis ärge
 kartke neid!

Sest kuidas saakski neid nimetada jumalaiks? Naised ju katavad
 laua hõbe-, kuld- ja puujumalaile.

Nende templites askeldavad preestrid lõhkikäristatud
 kuubedes, pea ja habe pöetud, katmata peaga.

Nad uluvad, kisendades jumalate ees, nagu mõningail on viisiks
 surnu mälestussöömaajal.

Preestrid võtavad nende riideist osa ning riietavad sel
 viisil oma naisi ja lapsi.

Kui keegi teeb neile kurja või head, siis ei ole nad võimelised
 tasuma. Kuningat nad ei saa valitsema panna ega ära ajada.

Nõndasamuti ei saa nad anda rikkust ega raha. Kui keegi annab
 neile tõotuse, seda aga ei täida, siis ei saa nad täitmist nõuda.

Nad ei saa inimest päästa surmast ega väetit vabastada vägevama
 käest.

Nad ei saa pimedat teha nägijaks ega hädasolijat päästa.
Nad ei heida armu lesele ega tee head orvule.
Need kullatud ja hõbetatud
 puukujud on sarnased mäest murtud kividega. Häbisse jäävad, kes neid
 teenivad.

Kuidas saab neid siis pidada või hüüda jumalaiks?
Pealegi kaldealased ise põlgavad neid, sest kui nad näevad
 tumma, kes ei saa rääkida, siis nad toovad välja Beeli ja nõuavad
 temalt, justkui tema midagi mõistaks, et tumm saaks kõnelda.

Nad ei suuda uskuda ega neist loobuda, sest neil pole
 mõistust.

Naised istuvad aga teede ääres, vööd vööl, suitsutades kliisid.
Kui siis keegi mööduja on mõne neist kaasa viinud ja temaga
 armatsenud, siis see naine pilkab kõrvalistujat, et seda ei ole nõnda
 austatud kui teda ja et selle vöö ei ole rebitud.

Kõik, mis ebajumalate juures sünnib, on pettus. Kuidas saab siis
 neid pidada või hüüda jumalaiks?

Need on käsitööliste ja kullasseppade valmistatud, need ei
 muutu, vaid jäävad selleks, mis nad meistrite tahtel on.

Kui nüüd nende valmistajad ise kaua ei ela, kuidas saaksid siis
 nende poolt valmistatud olla jumalad?

Nad jätavad oma järeltulijaile vale ning häbi.
Sest kui neid tabab sõda või muu õnnetus, siis preestrid peavad
 omavahel nõu, kus nad saaksid koos nendega end varjata.

Kuidas nüüd võiks olla teadmata, et need ei ole jumalad, kes
 iseennast ei suuda päästa sõjast või õnnetusest?

Et need on ainult kullatud ja hõbetatud puukujud, siis saab
 ükskord teatavaks, et nad on pettus. Kõigile rahvaile ja kuningaile
 saab avalikuks, et need ei ole jumalad, vaid on inimeste kätetöö, ja
 et neis ei
 ole mingit jumalikku jõudu.

Kes võiks siis olla teadmatuses, et need ei ole jumalad?
Nad ei saa tõsta maale kuningat ega anda inimestele vihma.
Olles võimetud, ei suuda nad iseenesele teha õigust ega tõrjuda
 ülekohut. Nad on nagu varesed taeva ja maa vahel.

Ja iga kord, kui tuli lahti pääseb nende puiste, kullatud ja
 hõbetatud jumalate templis, nende preestrid põgenevad ja pääsevad,
 nemad ise aga põlevad tuhaks nagu palgidki.

Kuninga ja vaenlaste vastu nad ei saa võidelda.
Kuidas saab siis oodata ja uskuda, et nad on jumalad?
Varaste ja röövlite käest ei saa iseennast päästa need puised,
 hõbetatud ja kullatud jumalad. Kes on nendest kangemad, võtavad neilt
 kulla ja hõbeda ning riided, mis neil seljas on, ja lähevad nendega
 ära. Nemad ise ei suuda ennast aidata.

Sellepärast on parem olla kuningas, kes osutab vaprust, või maja
 tarbeese, mida omanik saab kasutada, kui niisugused ebajumalad. Ka
 maja uks, mis kaitseb seesolevat, on väärtuslikum kui niisugused
 ebajumalad, ja kuningakoja puutalagi on väärtuslikum kui niisugused
 ebajumalad.

Päike, kuu ja tähed, mis paistavad ja on läkitatud kasu tooma,
 on sõnakuulelikud.

Nõndasamuti ka välk: ilus on näha, kui see sähvatab. Nõnda on
 lugu ka tuulega, mis puhub üle kogu maa.

Ja kui Jumal käsib pilvi rännata üle kogu asustatud maa, siis
 need täidavad käsu. Tuli, mis ülevalt on saadetud hävitama mägesid ja
 metsi, täidab käsu.

Ebajumalad ei ole aga loomult ja jõult nendega võrdsed.
Sellepärast ei tule neid pidada ega hüüda jumalaiks. Nad ei ole
 võimelised kohut mõistma ega inimestele head tegema.

Kui te nüüd teate, et need ei ole jumalad, siis ärge neid
 kartke!

Sest nad ei saa kuningaid needa ega õnnistada.
Nad ei saa rahvaile näidata taevamärke, nad ei paista nagu päike
 ega valgusta nagu kuu.

Loomadki on neist paremad, sest nad saavad iseennast aidata
 varju alla põgenedes.

Meil ei ole seega vähimatki teadmist sellest, et nad oleksid
 jumalad. Sellepärast ärge neid kartke!

Otsekui kurgipõllu linnupeletised, mis midagi ei kaitse, on ka
 nende puised, kullatud ja hõbetatud jumalad.

Selsamal viisil võib nende puiseid, kullatud ja hõbetatud
 jumalaid võrrelda aia põõsastaraga, kuhu kõik linnud istuvad, või
 laibaga, mis on heidetud pimedusse.

Ka nende kõdunevaist purpur- ja läikriideist tuntakse, et need
 ei ole jumalad. Lõpuks järatakse ka neid endid ning nad saavad
 maale teotuseks.

Sellepärast on parem õige inimene, kellel ei ole
 ebajumalakujusid. Sest tema on teotusest kaugel.”