Piibel.NET
Apostlite teodApostlite
 
Eestikeelne Piibel 1997
20Paulus matkab Kreekasse Kui nüüd lärm oli vaibunud, kutsus Paulus jüngrid
 enese juurde, ja neid julgustades jättis nad jumalaga ning
 asus teele Makedooniasse.

Ta käis läbi sealsed maakohad ja rääkis kogudustele
 palju julgustussõnu. Siis ta tuli Kreekamaale

ja veetis seal kolm kuud. Kuna juudid alustasid ta vastu
 salasepitsust, sellal kui tema valmistus minema meritsi Süüriasse, siis
 ta võttis nõuks tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.

Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg,
 tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus, derbelane Gaius ning
 Timoteos ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.

Nemad läksid ette ja ootasid meid Troases.
Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade päevi
 Filippist ära ja jõudsime viiendal päeval nende juurde Troasesse, kus
 me viibisime seitse päeva.

Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba
 murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel
 päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.

Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles hulk lampe.
Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui
 Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama.
 Magades kukkus ta kolmandalt
 korruselt alla ning tõsteti üles surnuna.

Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras
 ta ümbert kinni ja ütles: „Ärge käratsege, tal on ju hing sees!”

Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning
 kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele,

aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.
Teekond Mileetosesse Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus
 me pidime Pauluse pardale võtma, sest nõnda oli ta käskinud,
 kuna ta ise tahtis sinna tulla jalgsi.

Kui ta nüüd meiega Assoses kokku sai, võtsime ta pardale
 ja tulime Mitüleenesse.

Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime
 Kiose saarega kohakuti, teisel päeval aga sõitsime Samose
 saareni ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.

Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et tal
 ei tuleks Aasias aega raisata; ta ju kiirustas, et võimaluse korral
 nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

Pauluse jumalagajätukõne Efesoses Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus
 kogudusevanemad enese juurde.

Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: „Te
 teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin,
 ma kogu selle aja teie juures olen käitunud,

teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja
 katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu,

kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile
 tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud
 avalikult ja kodasid mööda.

Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist
 Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.

Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma,
 teadmata, mis mulle seal võib juhtuda

peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind
 ootavad ahelad ja viletsused.

Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid
 püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen
 saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.

Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies
 ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet.

Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina
 olen puhas kõikide verest!

Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen
 teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.

Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle
 ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala
 kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.

Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka
 julmad hundid, kes karja ei säästa,

ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde,
 et vedada jüngreid eneste järele.

Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd
 ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.

Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna
 hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand
 kõigi pühitsetute seas.

Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma
 himustanud.

Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma
 kaaslastele seda, mis tarvilik.

Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes
 tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse
 sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””

Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas
 koos nende kõikidega.

Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ning
 andsid talle suud.

Kõige rohkem tegi neile haiget see, mis ta oli öelnud, et
 nad ei saavat enam kunagi tema palet näha. Siis nad saatsid ta
 laevale.