Piibel.NET
Apostlite teodApostlite
 
Eestikeelne Piibel 1997
11Peetrus õigustab paganate ristimist Aga apostlid ja vennad, kes elasid mööda Juudamaad laiali,
 said kuulda, et ka paganad olid Jumala sõna vastu võtnud.

Kui nüüd Peetrus tuli üles Jeruusalemma, riidlesid
 ümberlõigatud temaga:

„Sina oled astunud sisse ümberlõikamata meeste juurde ja
 söönud koos nendega!”

Siis Peetrus hakkas rääkima ja seletas neile järgemööda
 kõik:

„Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin nagu endast ära
 olles nägemuse: üks anum, mida lasti nelja nurka pidi taevast
 maa peale, laskus nagu suur lina ja tuli otse minu ette.

Ja kui ma seda ainiti vaatasin, nägin ma ilmamaa
 neljajalgseid ja metsloomi ja roomajaid ja taeva linde.

Aga ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: „Tõuse, Peetrus,
 tapa ja söö!”

Aga mina ütlesin: „Ei ilmaski, Issand, sest minu suust ei
 ole veel kunagi sisse läinud midagi keelatut ega rüvedat!”

Hääl taevast ütles aga teist korda: „Mida Jumal on puhtaks
 tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!”

See sündis kolm korda, ja kõik tõmmati jälle üles
 taevasse.

Ja ennäe, otsekohe seisis koja ees, kus me olime, kolm
 meest, kes olid läkitatud Kaisareast minu juurde.

Aga Vaim ütles mulle, et ma läheksin nendega kaasa ilma
 kõhklemata. Minuga tulid koos ka need kuus venda ja me läksime
 selle mehe majja.

Ja tema jutustas meile, kuidas ta oli näinud inglit oma
 majas seismas ja ütlemas: „Läkita mehi Joppesse ja kutsu Siimon,
 kelle hüüdnimi on Peetrus.

Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kogu su pere
 saate päästetud.”

Kui ma siis hakkasin rääkima, langes Püha Vaim nende
 peale nii nagu meiegi peale alguses.

Siis tuli mulle meelde Issanda sõna, kuidas ta ütles:
 „Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha
 Vaimuga.”

Kui nüüd Jumal on andnud neile samasuguse anni kui meilegi, kes
 me usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes olen
 siis mina, et ma oleksin võinud Jumalat keelata?”

Seda kuuldes nad rahunesid ja andsid Jumalale
 au, üteldes: „Siis on Jumal ka paganatele andnud
 meeleparanduse eluks.”

Antiookiasse tekib kogudus Need, kes olid Stefanose pärast tekkinud viletsuses
 hajutatud, käisid mööda maad Foiniikiani ja Küprose saareni ja
 Antiookiani, rääkides sõna ainuüksi juutidele.

Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need
 rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele,
 kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest.

Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes
 uskuma hakates pöördusid Issanda poole.

Aga jutt nendest kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu
 ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.

Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja
 julgustas kõiki jääma kindlameelselt Issanda omaks.

Sest ta oli hea mees, täis Püha Vaimu ja usku. Ja
 palju rahvast lisati Issanda omade hulka.

Siis läks Barnabas Tarsosesse Saulust otsima,
ja kui ta leidis tema, tõi ta tema Antiookiasse. Ning nad
 käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suurt hulka
 rahvast. Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda
 hakati nimetama kristlasteks.

Noil päevil tuli prohveteid Jeruusalemmast
 Antiookiasse.

Üks neist, Agabos nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada,
 et suur nälg on tulemas kogu riigis. Nõnda ka sündis keiser
 Klaudiuse ajal.

Aga iga jünger otsustas saata Juudamaal elavatele
 vendadele abi, nii kuidas kellegi käekäik lubas.

Seda nad tegidki, läkitades annid Barnabase ja Sauluse kaudu
 vanematele.