Piibel.NET
Teine Ajaraamat2. Ajaraamat
 
Eestikeelne Piibel 1997
30Paasapüha pidamist jätkatakse Ja Hiskija läkitas sõna kogu Iisraelile ja Juudale ja
 kirjutas kirjad ka Efraimile ja Manassele, et nad tuleksid
 Issanda kotta Jeruusalemma pidama paasapüha Issanda, Iisraeli
 Jumala auks.

Kuningas oma vürstidega ja kogu Jeruusalemma kogudusega oli
 otsustanud pidada paasapüha teises kuus.

Sest nad ei saanud seda pidada õigel ajal, kuna preestrid
 ei olnud küllaldasel arvul endid pühitsenud ja rahvas ei olnud
 kogunenud Jeruusalemma.

See asi oli õige kuninga silmis ja terve koguduse silmis.
Ja nad otsustasid, et kutse pidi käima läbi kogu Iisraeli
 Beer-Sebast Daanini, et tuldaks Jeruusalemma paasapüha pidama
 Issanda, Iisraeli Jumala auks. Seda ei olnud peetud nii rohke
 osavõtuga, kui oli ette kirjutatud.

Ja jooksjad käisid kirjadega kuningalt ja tema vürstidelt
 läbi kogu Iisraeli ja Juuda ning ütlesid, nagu oli kuninga käsk:
 „Iisraeli lapsed, pöörduge taas Issanda, Aabrahami, Iisaki ja
 Iisraeli Jumala juurde, siis ta pöördub selle jäägi juurde, kes
 on pääsenud Assuri kuningate pihust!

Ärge olge oma vanemate ja vendade sarnased, kes murdsid
 truudust Issandale, oma vanemate Jumalale, ja keda ta andis
 koleduste kätte, nõnda nagu te ise näete!

Ärge tehke nüüd oma kaela kangeks, nagu teie vanemad tegid, andke
 käsi Issandale ja tulge tema pühamusse, mille ta on pühitsenud
 igaveseks ajaks, ja teenige Issandat, oma Jumalat, et ta pööraks
 teie pealt oma tulise viha!

Sest kui te pöördute tagasi Issanda juurde, siis leiavad
 teie vennad ja pojad halastust oma vangistajate ees ja võivad
 tulla tagasi sellele maale. Sest Issand, teie Jumal, on armuline
 ja halastaja, ja ta ei pööra teilt oma palet, kui te pöördute
 tagasi tema juurde.”

Ja jooksjad käisid linnast linna Efraimi ja Manasse maal
 kuni Sebulonini; aga neid naerdi ja pilgati.

Ainult mehed Aaserist, Manassest ja Sebulonist alandasid
 endid ja tulid Jeruusalemma.

Ka Juudas oli Jumala käsi, andes neile üksmeelse südame
 kuninga ja vürstide Issanda sõna kohase käsu täitmiseks.

Nõnda kogunes palju rahvast Jeruusalemma, et pidada
 hapnemata leibade püha teises kuus - väga suur kogudus.

Ja nad võtsid kätte ja kõrvaldasid Jeruusalemmas olevad
 altarid; nad kõrvaldasid ka kõik suitsutusaltarid ja viskasid
 Kidroni jõkke.

Teise kuu neljateistkümnendal päeval tapsid nad paasatalle.
 Aga preestrid ja leviidid häbenesid, ja nad pühitsesid
 endid ning tõid Issanda kotta põletusohvreid.

Ja nad asusid oma kohtadele jumalamehe Moosese Seaduse
 korra kohaselt: preestrid piserdasid leviitide käest vastuvõetud
 verd.

Aga koguduses olid paljud, kes ei olnud ennast pühitsenud;
 seepärast tapsid leviidid paasatallesid kõigile, kes ei olnud
 puhtad, et neid pühitseda Issandale.

Sest suur osa rahvast, paljud Efraimist, Manassest,
 Issaskarist ja Sebulonist, ei olnud ennast puhastanud, vaid nad
 sõid paasatalle teisiti, kui oli ette kirjutatud. Aga Hiskija oli
 nende eest palunud, öeldes: „Hea Issand annab andeks

igaühele, kes valmistab oma südant otsima Jumalat,
 Issandat, oma vanemate Jumalat, kuigi ta ei ole puhas, nagu
 pühadus nõuab!”

Ja Issand kuulis Hiskijat ning säästis rahva.
Ja Iisraeli lapsed, kes olid Jeruusalemmas, pidasid
 hapnemata leibade püha seitse päeva suure rõõmuga. Ja leviidid
 ja preestrid kiitsid iga päev Issandat võimsate
 mänguriistadega.

Ja Hiskija ütles tunnustust kõigile leviitidele, kes olid
 näidanud nii head arusaamist Issanda teenistuses. Ja nad sõid
 pühade ohvreid seitse päeva, ohverdasid tänuohvreid ja ülistasid
 Issandat, oma vanemate Jumalat.

Ja terve kogudus otsustas veel teist seitse päeva püha
 pidada, ja nõnda nad pidasid rõõmsasti püha ka need seitse
 päeva.

Sest Hiskija, Juuda kuningas, oli kogudusele annetanud
 tuhat härjavärssi ning seitse tuhat lammast ja kitse; ja vürstid olid
 kogudusele annetanud tuhat härjavärssi ning kümme tuhat
 lammast ja kitse; ka olid paljud preestrid endid pühitsenud.

Ja terve Juuda kogudus, preestrid ja leviidid, ja kõik
 Iisraelist tulnud kogudus, nõndasamuti võõrad, kes olid tulnud
 Iisraelimaalt või elasid Juudas, olid rõõmsad.

Ja Jeruusalemmas oli rõõm suur, sest Iisraeli kuninga
 Saalomoni, Taaveti poja päevist saadik ei olnud midagi niisugust
 Jeruusalemmas sündinud.

Ja leviitpreestrid tõusid ning õnnistasid rahvast. Issand
 võttis kuulda nende häält ja nende palve jõudis tema pühasse
 eluasemesse, taevasse.