Piibel.NET
Esimene Makkabite raamat1. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
6Antiohhos Epifanese valitsemine lõpeb Kuningas Antiohhos sai minnes läbi kõrgmaade kuulda, et
 Pärsias on linn Elümais, kuulus oma rikkuse, hõbeda ja kulla poolest,

et sealne tempel on eriti rikas ja et seal on kullast
 soomusrüüd, rinnakilbid ja sõjariistad, mis sinna oli jätnud
 Makedoonia kuningas Aleksander, Filippose poeg, kes oli kreeklaste
 esimene kuningas.

Siis ta läks ja püüdis linna vallutada, et seda riisuda, aga ei
 suutnud, sest asi sai linnaelanikele teatavaks.

Nad tõusid võitluseks tema vastu ning ta pidi põgenema ja ta läks
 sealt ära suures meelekibeduses, et pöörduda tagasi Paabelisse.

Siis tuli keegi Pärsiasse temale teatama, et need sõjaväed, mis
 olid läinud Juudamaale, olid löödud põgenema,

et Lüüsias oli läinud sinna tugeva sõjaväe eesotsas, oli aga
 löödud põgenema ja juudid olid saanud tugevamaks sõjariistade, vägede
 ja rohke saagi poolest, mida nad võtsid löödud vägedelt.

Nad olid maha kiskunud ka jäleduse, mille ta oli püstitanud
 altari peale Jeruusalemmas, ja olid pühamu ümbritsenud kõrgete
 müüridega nagu ennegi, nõndasamuti ka oma linna Beet-Suuri.

Ja sündis, kui kuningas neid sõnumeid kuulis, et ta kohkus ja
 oli väga vapustatud. Ta heitis voodisse ja jäi haigeks
 meelekibedusest, et ei olnud sündinud nõnda, nagu tema oli tahtnud.

Ta oli voodis kaua aega, sest üha uuesti valdas teda suur
 meelekibedus ja ta arvas, et ta sureb.

Siis ta kutsus kõik oma sõbrad ja ütles neile: „Uni põgeneb mu
 silmist ja süda on murest murtud.

Ma mõtlesin oma südames, missugusesse kitsikusse ja suurde
 segadusse ma olen jõudnud, kus ma nüüd olen. Ma olin ju hea ja
 armastatud oma valitsemisajal.

Aga nüüd ma meenutan seda kurja, mis ma Jeruusalemmas tegin.
 Tõesti, ma võtsin kõik seal olevad hõbe- ja kuldriistad ning saatsin
 sõjaväe hävitama süütuid Juuda elanikke.

Ma mõistan, et sellepärast on need õnnetused mind tabanud, ja
 vaata, ma suren võõral maal suures meelekibeduses.”

Antiohhos Eupator astub aujärjele Siis ta kutsus Filippose, ühe oma sõpradest, ja seadis tema kogu
 oma kuningriigi üle.

Ja ta andis temale oma krooni, mantli ja pitserisõrmuse, et ta
 juhataks tema poega Antiohhost ja kasvataks temast valitseja.

Ja kuningas Antiohhos suri seal aastal sada nelikümmend üheksa.
Kui Lüüsias teada sai, et kuningas oli surnud, siis ta seadis
 tema asemele valitsema tema poja Antiohhose, keda ta oli kasvatanud
 tema nooruse päevil, ja pani temale nimeks Eupator.

Juudas Makkabi piirab Jeruusalemma Aga need, kes kindluses olid, sulgesid pühamu Iisraelile igalt
 poolt, püüdsid üha kurja teha ja paganaid toetada.

Siis Juudas kavatses need hävitada ja kutsus kogu rahva neid
 piirama.

Nad tulid kokku ning piirasid neid aastal sada viiskümmend.
Aga mõningad pääsesid sissepiiramisest ja nendega ühines
 jumalakartmatuid Iisraelist.

Nad läksid kuninga juurde ja ütlesid: „Kui kaua see kestab, et
 sa ei tee õigust ega maksa kätte meie vendade eest?

Me olime valmis teenima sinu isa, täitma tema käske ja jälgima
 tema korraldusi.

Sellepärast meie rahva pojad piirasid kindlust, ja kes meist
 iganes tabati, see tapeti, ja meie omand rööviti.

Nad sirutasid käe mitte ainult meie, vaid ka kõigi oma naabrite
 vastu.

Vaata, nüüd on nad leeri üles löönud Jeruusalemma kindluse alla,
 et seda vallutada. Ja nad on kindlustanud pühamu ning Beet-Suuri.

Kui sa nüüd kiiresti neist ette ei jõua, siis nad teevad veel
 rohkemgi, ja sina ei suuda neid enam peatada.”

Antiohhos Eupatori ja Lüüsiase sõjakäik Seda kuuldes kuningas vihastas. Ta kogus kokku kõik oma
 sõbrad, sõjaväepealikud ja need, kes juhtisid ratsaväge.

Tema juurde tuli palgasõdureid ka teistest riikidest ja
 meresaartelt.

Arvuliselt oli tema sõjaväge sada tuhat jalameest ja kakskümmend
 tuhat ratsanikku ning kolmkümmend kaks sõjaks õpetatud elevanti.

Nad läksid läbi Idumea ja lõid leeri üles Beet-Suuri alla. Nad
 sõdisid kaua aega ja valmistasid piiramisseadmeid. Sissepiiratud aga
 tungisid välja, põletasid need tules ja võitlesid kui mehed.

Ja Juudas läks teele Jeruusalemma kindluse alt ning lõi leeri üles
 Beet-Sakarja alla, kuninga leeri vastu.

Aga kuningas liikus varahommikul oma võitlushimulise sõjaväega
 Beet-Sakarja poole. Väeosad seadsid endid siis võitlusvalmis ja
 puhuti pasunaid.

Elevantidele pandi ette viinamarja- ja mooruspuumarja mahla, et
 neid ergutada võitluseks.

Siis jaotati loomad väeosade vahel, ja iga elevandi kohta tuli
 tuhat meest, varustatud soomusrüüga ja peas vaskkiivrid. Ka oli iga
 looma juurde määratud viissada valitud ratsanikku.

Need olid juba ennegi seal, kus loom oli, ja kuhu see läks,
 sinna läksid nemadki kaasa ega lahkunud kunagi tema juurest.

Iga elevandi seljas oli tugev sõjariistadega varustatud puutorn,
 mis loomale oli selga seotud eriliste sidemetega, ja igas tornis
 oli neli sõjameest, kes sealt võitlesid, ja üks indialane, elevandijuht.

Ülejäänud ratsavägi paigutati kummalegi poole, sõjaväe
 mõlemale tiivale, vaenlast häirima ja oma väeosi kaitsma.

Kui nüüd päike paistis kuld- ja vaskkilpide peale, siis
 hiilgasid neist mäed ja särasid otsekui tulelondid.

Osa kuninga sõjaväest hargnes kõrgetele mägedele, osa
 tasandikule. Nad astusid välja kindlalt ning korraldatult.

Ja kõik, kes kuulsid nende sõjasalkade kära, inimhulkade sammumist
 ja sõjariistade tärinat, värisesid, sest see sõjavägi oli väga suur ja
 võimas.

Aga Juudas ja tema sõjavägi lähenesid võitluseks, ja siis langes
 kuninga sõjaväest kuussada meest.

Kui Eleasar Avaran nägi üht elevanti, kes oli soomustatud
 kuningliku soomustusega ja oli kõigist teistest loomadest suurem, ja
 paistis, et kuningas oli selle seljas,

siis ta ohverdas enese, et päästa oma rahvas ja teha enesele
 igavene nimi:

ta tormas julgesti sellele kallale keset võitlusrinnet, tappes
 paremalt ja vasakult, nõnda et taanduti kummaltki poolt.

Siis ta puges elevandi alla ja alt torgates tappis looma, kes
 langes tema enese peale, nõnda et ta seal suri.

Aga nähes kuninga vägevust ja sõjaväe pealetungi, tõmbusid nad
 selle ees tagasi.

Beet-Suuri vallutamine ja Siioni mäe piiramine Kuninga sõjamehed läksid nüüd Jeruusalemmas olijate vastu. Ja
 kuningas lõi leeri üles Juudamaa ning Siioni mäe vastu.

Aga Beet-Suuris olijatega tegi ta rahu. Need olid sunnitud linnast
 lahkuma, sest neil ei olnud seal tagavarasid piiramise ajaks. Maal
 oli just hingamisaasta.

Nõnda vallutas kuningas Beet-Suuri ning paigutas sinna
 väesalga seda valvama.

Siis piiras ta kaua aega pühamut ja asetas selle ette heite- ja
 piiramisseadmeid, tule- ja kiviheitjaid, noolte pildujaid ja
 lingutajaid.

Aga sissepiiratudki tegid kaitseseadmeid vaenlaste omade vastu
 ja võitlesid kaua.

Kuid neil ei olnud aitades toitu, sest oli seitsmes aasta, ja
 need, kes olid pääsenud Juudamaa paganate käest, olid söönud ülejäägi
 talletatust.

Seetõttu jäi pühamusse vähe mehi, sest nälg sundis neid ja nad
 valgusid igaüks oma kodupaika.

Juutidele antakse usuvabadus Kui Lüüsias kuulis, et Filippos, kelle kuningas Antiohhos oma
 eluajal oli seadnud kasvatama oma poega Antiohhost kuningaks,

oli tagasi tulnud Pärsiast ja Meediast ühes kuningaga koos sinna
 läinud vägedega, ja et ta püüdis võtta valitsust enese kätte,

siis tahtis ta kohe ära minna ja ütles kuningale,
 sõjaväepealikuile ja meestele: „Me jääme päev-päevalt nõrgemaks, meie
 toit on napp ja paik, mida piirame, on tugevasti kindlustatud. Ja
 meil on kohustus kuningriigi vastu.

Ulatagem nüüd käsi neile meestele ja tehkem rahu nendega ning
 kogu nende rahvaga!

Lubagem neid elada nende oma seaduste järgi nagu ennegi! Sest
 nende seaduste pärast, mis meie oleme tühjaks teinud, on nad vihastanud
 ja kõike seda teinud.”

See kõne meeldis kuningale ja pealikuile ja ta saatis nende
 juurde rahutegijad. Ja nad nõustusid.

Kuningas ja pealikud andsid siis neile vande. Seejärel tulid nad
 kindlusest välja

ja kuningas läks Siioni mäele. Aga kui ta nägi selle paiga
 tugevat kindlustust, murdis ta antud vande ja käskis müürid ümberringi
 maha kiskuda.

Siis ta läks rutates minema ja pöördus tagasi Antiookiasse. Ja
 kui ta leidis Filippose linna valitsemas, siis ta sõdis tema vastu ja
 vallutas linna väevõimuga.