Piibel.NET
Esimene Makkabite raamat1. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
14Ülistuslaul Siimonile Aastal sada seitsekümmend kaks kogus kuningas Demeetrios oma
 sõjaväe ja läks Meediasse, et hankida enesele abi sõjaks Trüfoni vastu.

Kui Arsakes, Pärsia ja Meedia kuningas, kuulis, et Demeetrios oli
 tunginud tema valdustesse, siis ta läkitas ühe oma pealikuist teda
 elusana kinni võtma.

See läks teele, võitis Demeetriose sõjaväe, võttis tema enese
 kinni ja viis Arsakese ette, kes pani ta vangi.

Juudamaal oli siis rahu kõigil Siimoni päevil. Tema tahtis oma
 rahvale head ja tema valitsus ning kuulsus oli rahvale meelepärane
 kõigil neil päevil.

Lisaks kõigele oma kuulsusele vallutas ta Joppe sadamalinnaks ja
 kindlustas pääsu meresaartele.

„Ta laiendas piirid oma rahvale ja valitses maad.
Ta tõi koju palju vangistatuid ja sai Geseri, Beet-Suuri ning kindluse valitsejaks. Ta koristas sealt saasta ja temale ei olnud vastupanijat.
Nad harisid oma maad rahus ja maa andis saaki ning väljade puud kandsid vilja.
Vanemad mehed istusid tänavail, kõik kõnelesid headest asjadest, ja noored mehed kandsid auga sõjarüüd.
Ta muretses linnadele toitu ja andis neile varustuse. Jah, tema auväärset nime nimetati maailma ääreni.
Ta tõi maale rahu ja Iisrael oli väga rõõmus.
Igaüks istus oma viinapuu ja viigipuu all, keegi ei peletanud neid.
Olid kadunud need, kes maal sõdisid nende vastu, ja neil päevil võideti kuningad lõplikult.
Tema toetas kõiki oma rahva rõhutuid, ja nõudis Seaduse täitmist ning hävitas kõik taganejad ja kurjategijad.
Ta kaunistas templi toredaks ja suurendas pühamu riistade rohkust.”
Uuendatakse liidud Sparta ja Roomaga Kui Roomas ja Spartas kuuldi, et Joonatan oli surnud,
 siis nad leinasid väga.

Aga kui nad kuulsid, et tema vend Siimon oli saanud tema asemel
 ülempreestriks ning valitses nüüd maad ja selle linnasid,

siis nad kirjutasid temale vasktahvlitel, et uuendada temaga
 sõprust ja sõjaliitu, mille nad olid teinud tema vendadega, Juuda ja
 Joonataniga.

See läkitus loeti ette kogudusele Jeruusalemmas.
Ja see on ärakiri sellest kirjast, mille spartalased saatsid:
 „Spartalaste peamehed ja linn tervitavad ülempreester Siimonit,
 vanemaid, preestreid ja muud juudi rahvast, oma vendi!

Saadikud, kes meie rahva juurde on läkitatud, on meile jutustanud
 teie kuulsusest ja aust, ja meie oleme rõõmu tundnud nende tulekust.

Ja sellest, mida nad rääkisid, oleme märkinud üles
 nõnda: Numeenios, Antiohhose poeg, ja Antipatros, Jaasoni
 poeg, juutide saadikud, on tulnud meie juurde uuendama sõprust meiega.

Ja rahval oli hea meel neid austusega vastu võtta ning panna
 ärakiri nende kõnest ametlikesse kirjadesse, meelespidamiseks Sparta
 rahvale. Ärakirja sellest me kirjutame ülempreester Siimonile.”

Pärast seda läkitas Siimon Numeeniose Rooma, kaasas suur
 kuldkilp, tuhat miini raske, et kinnitada liitu nendega.

Siimoni austamine Kui rahvas nendest sündmustest kuulis, siis nad ütlesid: „Kuidas
 peaksime tänama Siimonit ja tema poegi?

Sest tema, tema vennad ja isakoda on kindlaks jäänud ja on
 võidelnud Iisraeli vaenlaste vastu, ajades need ära, ja on
 kindlustanud maale vabaduse.” Nad kirjutasid sellest vasktahvlitele
 ja panid need sammaste külge Siioni mäel.

See on selle kirja ärakiri: „Elulikuu kaheksateistkümnendal päeval
 saja seitsmekümne teisel aastal, mis on suure ülempreestri
 Siimoni, Jumala rahva vürsti kolmas aasta,

on meile preestrite ja rahva, rahva ülemate ja maa vanemate
 suures koguduses teatavaks tehtud see:

„Kuna maal on sageli olnud sõdu, siis on Siimon, Mattatiase poeg,
 Joojaribi poegade järglaste hulgast, ja tema vennad oma elu hädaohtu
 seadnud ning oma rahva vaenlastele vastu pannud, et nende pühamu ja
 Seadus jääksid püsima, ja nad on toonud oma rahvale suure
 kuulsuse.

Kui Joonatan oli ühendanud oma rahva ning oli saanud neile
 ülempreestriks, ja kui ta oli ära võetud oma rahva juurde,

siis tahtsid nende vaenlased tungida nende maale ja oma käe
 sirutada nende pühamu vastu.

Aga Siimon tõusis ja sõdis oma rahva eest. Ta kulutas palju oma
 varandusest, varustas sõjariistadega oma rahva sõjamehi ja andis neile
 tasu.

Ta kindlustas Juudamaa linnasid ning Beet-Suuri Juudamaa
 piiril, kus enne olid vaenlaste sõjariistad olnud, ja paigutas juudid
 sinna vahimeesteks.

Ta kindlustas ka Joppe, mis on mere ääres, ja Geseri Asdodi
 piirkonnas, kus enne olid vaenlased elanud, ja saatis sinna juute
 elama. Ja ta
 andis neile kõik, mis nende korrashoiuks oli tarvilik.

Kui rahvas nägi Siimoni ustavust ja kuulsust, mida ta oli
 tahtnud oma rahvale tuua, siis nad tegid tema enestele juhiks ja
 ülempreestriks, sellepärast et ta seda kõike oli teinud, ja et ta oli
 osutanud õiglust ja truudust oma rahva vastu, ja et ta oli püüdnud
 oma rahvast igati ülendada.

Tema päevil õnnestus tema juhatusel ajada maalt paganad,
 nõndasamuti need, kes olid Taaveti linnas Jeruusalemmas ja olid sinna
 teinud enestele kindluse, kust nad välja tulid ja pühamu ümbruse
 rüvetasid, teotades suuresti selle pühadust.

Tema asustas sinna juute ning kindlustas seda, julgestuseks
 maale ja linnale, ja tegi Jeruusalemma müürid kõrgemaks.

Selle põhjal kinnitas kuningas Demeetrios talle
 ülempreestriameti

ning võttis ta oma sõprade hulka ja austas teda suurte
 austusavaldustega.

Sest ta oli kuulda saanud, et roomlased olid kuulutanud juudid
 oma sõpradeks, liitlasteks ja vendadeks ning olid Siimoni saadikud
 austusega vastu võtnud.

Ja nüüd on juudid ja preestrid otsustanud, et Siimon on igavesti
 neile juhiks ja ülempreestriks, kuni tõuseb usaldatav prohvet,

ja et ta oleks neile väepealikuks, hoolitseks ka pühamu eest,
 seades ülevaatajaid selle tööde, nõndasamuti ka maa, sõjariistade ja
 kindluste üle.

Tema hooleks on pühamu ja kõik peavad tema sõna kuulama. Tema
 nimel kirjutatagu kõik maa ametlikud kirjad! Tema võib kanda purpurit
 ja kulda.

Mitte keegi rahva ja preestrite hulgast ei tohi midagi sellest
 tühjaks teha, tema korraldustele vastu rääkida, ilma tema loata maal
 rahvast kokku kutsuda, purpurmantlit kanda ja ennast ehtida
 kuldpandlaga!

Kui aga keegi selle vastu talitab või sellest midagi tühjaks
 teeb, siis karistatagu teda!”

Ja rahvas otsustas, et Siimon peab tegema nende sõnade kohaselt.
Siimon kiitis otsuse heaks ning nõustus olema ülempreester,
 väepealik, juutide ja preestrite vürst ning juhtima kõiki.

Nad otsustasid, et see kiri märgitakse vasktahvlitele,
 mis seatakse üles nähtavatesse paikadesse pühamu ümber,

ja et ärakiri neist paigutatakse varakambrisse Siimoni ja tema
 poegade jaoks.