Piibel.NET
Pauluse esimene kiri korintlastele1. Korintose
 
Eestikeelne Piibel 1997
14Keelterääkimisest ja prohvetlikult kõnelemisest Taotlege armastust ja olge innukad nõudma vaimuande,
 eriti prohvetlikult kõnelemist!

Sest kes räägib keeli, ei räägi inimestele, vaid
 Jumalale, sest keegi ei mõista teda, ta räägib vaimu ajel ju
 saladusi.

Aga kes prohvetlikult kõneleb, see kõneleb inimestele nende
 ehitamiseks ja julgustamiseks ja lohutamiseks.

Kes keeli räägib, ehitab iseennast, prohvetlikult
 kõneleja ehitab aga kogudust.

Ma tahaksin, et teie kõik räägiksite keeli, aga
 veel enam, et te kõneleksite prohvetlikult, sest see, kes
 kõneleb prohvetlikult, on suurem keelterääkijast, olgu
 siis, et ta ise neid ka tõlgendab, et see ehitaks kogudust.

Nüüd aga, vennad, kui ma tuleksin teie juurde ja räägiksin
 keeli - mis kasu ma teile tooksin, kui ma teile ei
 räägiks kas ilmutuse või tunnetuse alusel, või prohvetlikku sõna või õpetust?

Nõnda on ka hingetute pillidega, olgu vile või
 keelpill: kui nende helid ei erineks, kuidas siis
 saadaks aru, mis on puhutud vilel või mängitud
 keelpillil?

Sest kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks
 valmistuma sõjaks?

Nõnda ka teie, kui te keelt kasutades ei anna selge
 tähendusega sõnu, kuidas siis võib mõista, mida räägitakse? Te
 räägite siis ju tuulde.

Niipalju kui maailmas ongi keeli, ükski neist ei ole kõlatu.
Kui ma nüüd ei tea kõne tähendust, siis olen ma rääkijale
 umbkeelne ja rääkija on minule umbkeelne.

Nõnda ka teie, kui te juba nii innukalt taotlete
 vaimuandeid, siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse
 ehitamiseks.

Seepärast, kes räägib keeli, palvetagu, et ta
 võiks neid ka tõlgendada.

Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu
 vaim, aga mu mõistus on viljatu.

Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan
 palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda
 ka mõistusega.

Sest muidu, kui sa õnnistad vaimus, kuidas saab
 kõrvalseisja öelda sinu tänupalve peale „Aamen”, kuna ta ju ei
 tea, mida sa ütled?

Sest sa võid küll tänada ilusasti, kuid teist see ei
 ehita.

Ma tänan Jumalat, et ma räägin keeli rohkem kui teie
 kõik,

kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis
 sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat
 sõna keeltega.

Vennad, ärge olge lapsed mõtlemise poolest! Olge lapsed
 kurjas, mõtlemise poolest aga täiskasvanud!

Seadusesse on kirjutatud:
 „Ma räägin sellele rahvale teiste keeltega ja teiste huultega, ent nad ei võta nõndagi kuulda,” ütleb Issand.


  Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele,
 vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile,
 vaid usklikele.

Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik
 räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid
 sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite?

Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks
 mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra
 ja arvustaksid teda.

Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning
 nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja
 tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas.

Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on
 igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on
 keelterääkimist, on nende tõlgendamist - see kõik toimugu
 ülesehitamiseks.

Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või
 kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu.

Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait -
 rääkigu iseendale ja Jumalale.

Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku
 kõneldut.

Aga kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi,
 siis esimene jäägu vait.

Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik
 õpiksid ja kõik saaksid virgutust.

Ja prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele.
Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda
 nagu on kõigis pühade kogudustes:

olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud
 rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb.

Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma
 meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.

Kas Jumala sõna on lähtunud teist või üksnes teieni
 jõudnud?

Kui keegi tundub endale prohvetina või vaimusaanuna, küll
 ta siis tunneb, et see, mis ma teile kirjutan, on Issanda
 käsk.

Kui aga mõni seda ära ei tunne, siis ei tunta
 tedagi.

Niisiis, mu vennad, taotlege innukalt prohvetlikult
 kõnelemist ja ärge keelake keelterääkimist;

aga kõik sündigu viisakalt ja korra järgi.