Piibel.NET
Esimene ajaraamat1. Ajaraamat
 
Eestikeelne Piibel 1997
16Seaduselaegas tuuakse Jeruusalemma Kui Jumala laegas oli viidud ja asetatud telki, mille Taavet
 sellele oli püstitanud, siis toodi Jumala ees põletus- ja
 tänuohvreid.

Ja kui Taavet oli põletus- ja tänuohvreid ohverdanud, siis
 ta õnnistas rahvast Issanda nimel.

Ja ta jagas igale Iisraeli lapsele, niihästi mehele kui
 naisele, igaühele leivakaku ning datli- ja rosinakoogi.

Ja ta pani leviidid Issanda laeka ees teenima ja kuulutama,
 tänama ja kiitma Issandat, Iisraeli Jumalat:

Aasaf oli juhataja ja Sakarja tema abi; siis Jeiel,
 Semiramot, Jehiel, Mattitja, Eliab, Benaja, Oobed-Edom ja Jeiel
 mänguriistadega, naablite ja kanneldega, kuna Aasaf mängis
 simblit;

ja preestrid Benaja ja Jahasiel puhusid vahetpidamata
 pasunaid Jumala seaduselaeka ees.

Taaveti tänulaul Siis, selsamal päeval, andis Taavet Issanda tänamise
 esimest korda Aasafi ja tema vendade hooleks:


  „Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod!
Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest!
Kiidelge tema pühast nimest, rõõmustugu nende süda, kes otsivad Issandat!
Nõudke Issandat ja tema võimsust, otsige alati tema palet!
Meenutage tema tehtud imetegusid, tema imetähti ja tema huulte kohtuotsuseid,
teie, Iisraeli, tema sulase sugu, teie, Jaakobi, tema valitu lapsed!
Tema, Issand, on meie Jumal, tema kohtuotsused on igal pool maailmas.
Pidage igavesti meeles tema lepingut, sõna, mille ta on andnud tuhandele põlvele,
lepingut, mille ta on sõlminud Aabrahamiga, ja tema vannet Iisakile!
Ta seadis selle Jaakobile määruseks, Iisraelile igaveseks lepinguks.
Ta ütles: „Sinule ma annan Kaananimaa, see on teie pärisosa,
kuigi teid on väike hulgake ja olete seal ainult pisut aega ning võõrastena elanud!”
Nad rändasid rahva juurest rahva juurde, ühest riigist teise rahva juurde.
Tema ei lasknud kedagi neile liiga teha ja ta nuhtles nende pärast kuningaid:
„Ärge puudutage minu võituid ja ärge tehke kurja minu prohvetitele!”
Laulge Issandale, kogu maailm, kuulutage päevast päeva tema päästet!
Jutustage paganate seas tema au, tema imeasju kõigi rahvaste seas!
Sest Issand on suur ja väga kiidetav, ja tema on kardetavam kui kõik muud jumalad.
Sest teiste rahvaste jumalad on ebajumalad, aga Issand on teinud taeva.
Aulikkus ja auhiilgus on tema palge ees, võimsus ja rõõm on tema asupaigas.
Rahvaste suguvõsad! Andke Issandale, andke Issandale au ja võimsus!
Andke Issandale tema nime au, tooge annetusi ja tulge tema palge ette, kummardage Issandat pühas ehtes!
Kogu maailm värisegu tema palge ees! Aga maailm jääb kindlaks, ei see kõigu.
Taevad rõõmustugu ja maa ilutsegu! Ja öelge paganate seas: „Issand on kuningas!”
Meri ja selle täius kohisegu, hõisaku väli ja kõik, mis seal on!
Siis rõkatagu rõõmust metsa puud Issanda ees, sest tema tuleb kohut mõistma maailmale!
Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Ja öelge: „Päästa meid, meie pääste Jumal, kogu ja vabasta meid paganate seast, et saaksime tänada su püha nime ja hoobelda sinu kiitmisega!”
Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!” ning kiitku Issandat!”
Seaduselaegast teenima määratud leviidid Ja ta jättis sinna Issanda seaduselaeka ette Aasafi ja
 tema vennad, et nad alaliselt teeniksid laeka ees, täites
 igapäevaseid ülesandeid,

ja Oobed-Edomi ja tema vennad, ühtekokku kuuskümmend
 kaheksa; Oobed-Edom, Jedituuni poeg, ja Hosa said
 väravahoidjaiks.

Ja preester Saadoki ja tema vennad preestrid jättis ta
 Issanda elamu ette, Gibeonis olevale ohvrikünkale,

ohverdama põletusohvrialtaril Issandale põletusohvreid
 igal hommikul ja õhtul, nõnda nagu on kirjutatud
 Seaduses, mille Issand Iisraelile andis.

Ja nendega koos olid Heeman ja Jedutuun ning teised
 valitud, kes nimeliselt olid nimetatud Issandat tänama selle
 eest, et tema heldus kestab igavesti.

Ja nende, Heemani ja Jedutuuni juures olid pasunad ja
 simblid mängumeestele ja muud mänguriistad Jumala laulu jaoks.
 Ja Jedutuuni pojad valvasid väravat.

Siis kogu rahvas läks ära, igaüks oma koju; ja Taavet
 pöördus oma peret õnnistama.